Me suudame omaks võtta vaid neid, kes suudavad meiega koos ka külmal ajal metsas, raba, jõe, järve või mere ääres vaikida, tule juures istudes. Just oskus vaikida on meie kultuuri süvatekst.
Miks Arvo Pärt on täna muusikamaailmas nii kuulus? Ta liikus kaua oma stiili poole ja julges temale vaiksel, aga kindlal kombel öelda, et muusika kõige olulisem osa on paus – ehk vaikus.
Praegusel advendiajal sooviks väga, et seda A. Pärdi poolt väljaöeldut oleks enam. Ja kuna vaikuse soov ehk liiast, siis mõtlen õpetaja Lauri järgi, et kaubamajad ja suured selverid võiksid üles otsida Fred Jüssi lindistatud looduse hääled ja mängida linnastunud kaasmaalastele metsa hääli, millest oleme urbaniseerumise tõttu sageli kaugeks jäänud.
Tänases globaalses maailmas on jõumängude aeg ja on tühjade sõnade aeg, mis tahab meid kõiki enese alla matta. Poliitikud maailmas on unustanud, mida tähendab ausalt rääkida. Neid tabab tihti lausvaletamise haigus, kus üht valet tuleb varjata teisega ja valele lõppu polegi nagu näha. Kuid vaid valedele (ka hädavaled ja valed mingil nagu õilsal eesmärgil) ei saa me oma elu ehitada, ei kodus ega oma riigis. Kui meil on meelest läinud, kuidas olla aus ja siiras, siis tuleb rääkida väikeste lastega. Nemad suudavad olla siirad loomulikult. Vanemad inimesed peaks hoidma seda suurt väärtust, mis inimesele eluks tegelikult meile kõigile kaasa pandud. Kõlab küll triviaalselt, aga õnnelik riik algabki ju riigi õnnelikest kodanikest.
Kui kurdame ja kirume oma naabreid, siis tasuks enne jõule vaadata kindlasti ka meil endil peeglisse. Kui kunagi saatis Vene keisrivõim meie mehi Türgi sõtta, siis neil oli olemas isiklik kogemus, mis täna on teinud sellest suurest riigist selle, kel oli julgust maailmale meelde tuletada, et riik peabki oma piire kaitsma. Poliitika ja eriti suur poliitika on keeruline ja palju nüansirikkam, aga siiski Oskar Lutsu „Kevade” Tõnisson ütles välja väga olulise tõe, mis meid siin maalapil aidanud ellu jääda – „aga mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema.” Meie meestes on olemas seda selgroogu, sest kui paljud suured riigid sõjakolletes ostavad endale oma maksumaksjate raha eest mõnusa äraolemise, siis meie mehed on end näidanud sõjameestena, kes valmis päris lahingutes sõdima. Me ei saa muuta maailma, kuid saame öelda lähedaste ja ümbritsevate poolt nendele oma meestele tunnustuse.
Loen ikka huviga tekste meie lähiajaloost, mis sageli kujutavad veidi ideaalse kangelase otsimist, mida reaalses elus kahjuks ei leia. Kuid selle asemel, et lootust kaotada selle ideaali otsingul, tunnustagem meie ümber olijaid selles, mida nad tõesti head ja vajalikku meile teinud. Kui Jaan Poska oli 1920. aasta veebruaris Tartust Tallinna tagasi tulnud, siis loomulikult oli ta uhke, et riik autasustas teda Vabadusristi 3/I, kuid sellest ei kiirustanud ta oma tütrele Verale kirjutama, vaid ta kirjutas tütrele hoopis muust: kodutänaval elanud vanast naisest, kes olevat vastu tulles teda kõnetanud ja teinud talle ristimärgi lausudes: Te päästsite me mehed ja pojad!
Valmistudes meie riigi sajandaks sünnipäevaks, mõtlen sageli ka meie tuntud advokaadile Karlsonile, kes 1937. aastal kirjutas meie Põhiseaduse koguteoses, et poliitikutel lasub tohutu vastutus oma riigi ja rahva ees. Tehtud vigadesse tuleb suhtuda väga tõsiselt, neid ei tohi varjata rahva eest. Tehtud vigade pärast tuleb eriti väikeriigil väga kallist hinda maksta. Tuletaksin siin vaid meelde advokaat Karlsoni öeldut poliitikutele, et kui 1932. aastal oleks tollastel poliitikutel olnud enam mõistust mitte lõputult tülitseda ja olla väiklane, siis poleks olnudki seda inetut ja rasket poliitilist kriisi meie ajaloos. Kolleegid ajaloolased hindavad kord seda väidet kindlasti sügavamalt. Aga asi pole ajaloos, mida teatavasti ei saa kuidagi tagasi pöörata, aga tänasele päevale mõeldes viidates sellele, mis on meie kätes meie enda elus muuta.
Meie lastelastel käivad advendiajal päkapikud ja neile algab iga hommik mõnusa ootuse ja väikse rõõmuga. Päev tervikuna peab ju korda minema, kui ta algab juba varahommikul meeldivalt. Tegelikult vajame ka meie, suured, seda samasugust hea hommiku tunnet, mis toob meile ka hea päeva.
Meie suuremad naabrid ütlevad vahel, et me polegi nagu päris riik, oleme pigem suur pere või hõim. Aga see hõimuks ja suureks pereks olek on olnud ikka ka meie tugevus. Olen mõelnud, et kui meie riigi sajandaks sünnipäevaks on plaanis panna kasvama tammikud, siis me võiksime tähistada oma riigi sünnipäeva meie suguvõsade kokkutulekutega, mis aitab meid kindlasti paremini liita. Kus veel, kui mitte suguvõsa kokkusaamisel tugevnevad perede omavahelised sidemed, aga selle kaudu ka riigi rahva omavahelised sidemed. Need sidemed annavad meile jõudu ja aitavad olla väärikad. Olla väärikas – see üks võluvits igale riigile, kes tahab olla edukas, aga riigi väärikus algab tema kodanike väärikusest.
Jõuluaeg on hea aeg, et mõelda ise rahulikult ja vaikselt, kuidas me igaüks eraldi ja kõik koos suudame astuda uude aastasse väärikate kodanikena. Väärikate inimeste riik ongi see kooslus, mida otsivad tegelikult ka globalistid, kuigi nende õnnevalemid on vahel peidetud enam välisesse. Kui muusika põhiolemus on vaikus (paus), siis õnnelik riik algab meie kõigi (enese)väärikuse leidmisest.
prof. Peeter Järvelaid
