Toronto eesti täienduskooli vilistlasena (peale lasteaeda veel algkooli, keskkooli ja gümnaasiumi astmed) ja nüüd üle 24 aasta Eestis elanuna on imeliselt huvitav jälgida, kui kaugele füüsiliselt kui ka võimekuselt on arenenud ülemaailmne emakeeleõpe, mida veavad samasugused pühendunud isikud nagu muiste, toega kodumaalt. Olud on teised, ootused tihti ka, ning täna on toeks välkkiired võrguühendused, mille võimuses materjalid, õpetajad ja õpihimulised keskpõrandale kokku tuua.
Ninapidi koos
Siiski peab ka kokku saama. Näost näkku ja kõrvuti koolipingis kuulata ning saunalaval naerda. Väliseesti koolide õpetajad teevad seda praegusel ajastul kaks korda aastas: suvel Eestis ja emakeelepäevadel märtsis kuskil mujal Euroopas. Mõtestatud mitmepäevalisi suvekoole on järjepidevalt toimunud aastast 2006. Tänavu koguneti 21.-23. heinakuul Põltsamaal, kust mindi edasi Tääksi külla Viljandimaal.
Suviti on alati kokku saadud Eestis, sest seal on pea kõik õpetajad sündinud ja kasvanud ning kuhugi mujale elama siirdunud. Tänavu tuli kokku 60 õpetajat 15-st erinevast riigist ja neist kaks ei olnud Eestis ilmale tulnud: lisaks ühele Peterburis sündinud neiule ka mina. Mehi oli selles suures väes kolm. Antud statistika tõotab aja möödudes muutuda ning alati tasub mõelda teatepulga edasiandmise strateegiatele. Üleilmakooli õpetajate võrgustikus on orienteeruvalt 350 õpetajat ja VÄLEKi (Eesti koolid väljaspool Eestit) nimelise Facebooki grupi tegevusi jälgib 661 liiget.
Enamik õpetajaid tuleb kokku Euroopast. Tänavuses suvelaagris oli siiski ka kaks õpetajat Austraaliast (esindatud Sydney ja Perth), kaks USAst (Los Angeles ja Portland) ja kaks Kanadast (Hamilton ja Toronto). Väga palju suvekoollasi oli mõistagi osalenud ka laulu- ja tantsupeol ja ESTO-l, neist enamik Euroopa eestlaste koori ridades, mõned usinad tantsisid välisrühmades ja oli ka neid, kes suutsid mõlemaid.
Kõige enam oli eesti keele õpetajaid Soomest – 15, Saksamaalt 5, Rootsist 5, Hollandist 3, Londonist 3, Lätist 3, USAst 2, Kanadast 2, Luksemburgist 2, Austraaliast 2, Prantsusmaalt 1, Norrast 1, Belgiast 1, Petserist 1, Üleilmakoolist 4, Eesti Keele Instituudist 3, MTÜ Koduõpetajast 2 ja ministeeriumitest 2.
Arutati koostöise suhtlemiskultuuri loomist, toimetulekut keerulise lapsevanemaga ning efektiivsete koostöövestluste läbiviimist. Teatavasti peavad õpetajad kõikjal pühenduma üha enam aega ja energiat osavalt lapsevanematega suhtlemisele.
Teadmisi allikast
Põltsamaale sõidab Tallinnast vähem kui pooleteise tunniga. Armas, uhke ajalooga Põltsamaa, kus on imeliselt restaureeritud lossikompleks (poltsamaaloss.ee) ja linna keskel rahulikult voolav jõgi. Noored pääsukesed tegid valjuhäälselt pea kohal oma õpilende, kui me uue, suure Põltsamaa Valla Lasteaeda sammud seadsime. Sellise viimase peal lasteasutusega tutvumine – linnuliigi nimeliste rühmaruumide ja uskumatult mitmekülgsete õuealade kujunduste ja võimalustega – oli juba alustuseks tohutult inspireeriv.
Esimene hommikupoolik algas Põltsamaa Ühisgümnaasiumi psühholoogi ja Eesti Koolipsühholoogide Liidu juhi Karmen Maikalu ettekandega õpetaja ja pere koostööst. Arutati koostöise suhtlemiskultuuri loomist, toimetulekut keerulise lapsevanemaga ning efektiivsete koostöövestluste läbiviimist. Teatavasti peavad õpetajad kõikjal pühenduma üha enam aega ja energiat osavalt lapsevanematega suhtlemisele.
Pärastlõuna tõi vajalikku liikumist ja loovust. Külla tulid IMPEERIUMi impro (improvisatsioonilise) teatri kaks näitlejat, kes viisid läbi ülilõbusa ja pingeid põrmustava rakendusimpro töötoa. Lihtsad sõnadeseoste loomise mängud, kaasa ka igasugu naerma panevaid ühiseid liikumisi näitasid ette, kuidas improharjutustega saab õppimise muuta tegevuslikumaks, mängulisemaks ja lõbusamaks, mis omakorda teeb õppimise efektiivsemaks. (Teatri ja koolituste võimalustega saab tutvuda võrgulehel improimpeerium.ee) Äsja sain allikalt kinnitust, et improteatri võtteid kasutas tulemuslikult Jõekääru laste suvekodus tänavune kasvataja, õpetaja Riina Raja Tallinnast ja seda just eesti keele tundides.
Sinep, vein ja vaim
Põltsamaad seostatakse tihti seal valmistatud toodete: kuulsa kange sinepi ja omaaegsete kodumaiste veinide ning meeletu hulga heade roogadega, mida Põltsamaa Felix siiani purki paneb. Seda, et ,,Põltsamaa (on) ehtne ja hea“ teavad kõik. Uudiseks võib olla, et: ,,Ajaloolises Põltsamaa Lossikompleksis ootavad Sind külla mängulised muuseumid, avastusi täis lossitorn, huvitavad näitused, kauni sisustusega kirik ja häid maitseid pakkuv Restoran Oberpahlen! Alates 2023. a juunist on avatud Põltsamaa Lossi ja piirkonna elamuslik ajaloonäitus väravahoones ja muuseumimajas. Konvendihoones algab näitus keldrist ja kulgeb läbi 7 korruse, jõudes lossi vaateplatvormile – siit avaneb piirkonnale kaunis vaade! Lisaks, 2024. a suvest on avatud püsinäitus ,,Moodne vein ja toit Põltsamaalt““. poltsamaaloss.ee ja ka Facebooki lehekülg
Suvekooli õpetajate vastuvõtt toimus õhtul Põltsamaa Lossi Muuseumi Magnuse saalis. Seal jagati traditsiooniliselt välja ka tunnustusi. Elutööpreemiad said Erika Kessa (Kanada) ja Ivi Tamm (USA), noore sädeõpetaja tunnustused läksid Annaliisa Asveitile (UK) ja Anna-Liisa Sepale (USA) ning aasta haridustegu oli Stavangeri Eesti Kooli loomine.
Kauaaegsete õpetajate tunnustuse pälvisid Reet Vahemets (Hispaania), Annika Cockburn (UK), Ingrid Järv (Luksemburg), Kadri-Liis Wist (Norra), Triinu Viilukas ja Ruth Dorn (Austria), Merike Koger, Kai Kiilaspea, Katrin Sõmermaa ja Lydia Ritso-Kadai (Kanada), Milvi Laan, Heli Paun, Maie Taits ja Nele Kaps (USA), Lee Laurimäe ja Marika Nisov (Soome), Kaja Näslund Kaur, Epp Jaansoo ja Epp Männik (Rootsi) ning Ivika Keisele (Läti).
Lossis pakkusid improteatri andekad naised Maarika Mesipuu-Veebel ja Mairi Tikerpalu veel võimalusi koos naerutamiseks improšketside etendustega, kus mõistagi kaasati kõiki, kes vähegi kaasa mängida ja loomet patta pista söandas.
Õhtu lõppes unistada soovijatel unistamistalgutega videvikutunnil Põltsamaa jõe kaldal, mida vedas üleilmse eestluse nõunik Liina Viies välisministeeriumist. See on üle-Eestiline projekt, mis saab hoogu juurde just neil päevil algaval Arvamusfestivalil Paides. Kutsutakse üles unistama, millises Eestis tahaksid 2050. aastal elada? Unistada saame me kõik ja kunagi pole see olnud nii oluline. Vaadake lähemalt hakkabloomae/unistamisest ja lisage oma unistus Eestile ja iseendale enne 20. augustit, Eesti taasiseseivumispäeva. (On ka Facebooki lehekülg ,,Hakkab looma“.)
Seejärel võis jõkke hüpata. Igal ajal võis tegelikult jõkke hüpata. Põltsamaal on nüüd jõeäärne laudtee valgustuse ja kauni ranna ning ujumissildadega supluskoht.
Lasteaiast gümnaasiumi
Areng oli kiire ja korralik. Teisel päeval olime juba Põltsamaa Ühisgümnaasiumi aulas. See päev oli õpetajatele vajaliku meetodika lihvimise päralt. Tiina Maripuu ja Lee Laurimäe, eesti keele õpetajad Soomes ning Üleilmakooli Helja Kirber esitasid: ,,Õppekava kui töövahend keeleõppes. Uue ,,Eesti keel emakeelena ainekava“ tööversiooni tutvustus. E-koolikoti võimaluste tutvustus“. Palju tööd on tehtud ja võimalused mitmekülgselt ja huvitavalt õpetada aina kasvavad tänu taolistele pühendunud pedagoogidele.
www.eki.ee > keeleõpe > väliseesti koolivõrgustik > sealtkaudu saab liituda võrgustikuga ja leida palju materjale ja uusi radu.
Seejärel jagasid Kristi Oolo (Üleilmakool, MTÜ Koduõpetaja) ja Kristiina Rattasepp (MTÜ Koduõpetaja) oma kogemusi sellest, mis on hiljuti toimunud ja paranenud nii veebis kui kontakttundides. Nad jagasid toimivaid ideid ja olid kaasa võtnud oma suure raamatutearsenali.
Lõunasöögi järgselt esitasid Tiina Maripuu ja Lee Laurimäe eesti keele näidistunde, millele järgnesid töötoad. Valida sai õppekava arutelu ja tunnikava koostamise vahel.
Valida võis linnaekskursiooni, Põltsamaa veinide degusteerimise või parvesauna sõidu vahel. Viimane sõitis Põltsamaa jõelt Kamari paisjärvele, pardal leilisaun ja soojaveetünn.
Kohal oli ka raamaturahvast kirjastusest MTÜ Lasteraamat ja Petrone Print. Rääkimata meie oma raamaturahvast. Autogrammiga oli võimalik soetada luuletajatest õpetajatelt värskeid kogumikke (Mailis Sütiste-Gnannt Prantsusmaalt ja Mari Reinap Soomest) ning Hollandi eesti kooli õpetaja Meelike Eenpuu-Villupi ,,Minu Holland“.
San Franciscos sündinud psühholingvistika professor, Tartu Ülikooli mitmekeelsuse keskuse juht Virve-Anneli Vihman saabus suvekooli omade sekka. Ta tutvustas verivärske (s.a. veebruarist) tegutsevat mitmekeelsuse keskust, mis asub Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis ning kuulub rahvusvahelisse võrgustikku ,,Bilingualism Matters“. Vestlusringi jätkunuks veel kauaks, kuid järjekordsed põnevad meelelahutusvõimalused tungisid peale. Valida võis linnaekskursiooni, Põltsamaa veinide degusteerimise või parvesauna sõidu vahel. Viimane sõitis Põltsamaa jõelt Kamari paisjärvele, pardal leilisaun ja soojaveetünn.
Ja siis toimus kavaväline üllatus. Selline, mis on võimalik, kui kokku saavad õiged inimesed, kel süda õige koha peal. Õpetaja Karin Mickelsson Soomest, kes on Puurmani kooli vilistlane, sai hilisõhtusele kaubale ,,mõisaproua“ Liiaga, et teha meile erituur 1881. a. ehitatud neo-renessanssi stiilis Puurmani mõisa peahoones. Saime aimu kunagisest krahvinna buduaarist, krahvi kabinetist ja salakäikudest selles väga suursuguses mõisas, kus siiani tegutseb Puurmani mõisakool.
Laagrilastele külla
Suvekooli viimasel hommikul sõidutati meid Jõgevamaalt Viljandimaale Tääksi külla, kus oli hoo sisse saanud kümnes Lõimeleeri laager väliseesti lastele. Tegelikult on Lõimeleeris üks kolmandik noori kohalikud ja nõnda toimibki tore keelte ja kultuuride lõimumine.
Äraütlemata sündantsoojendav oli mängida lihtsaid vanu eesti laulu- ja ringmänge ning naha märjaks kütta labajalga tantsides, kõrval üks noormees Ungarist ja teine Itaaliast, kellel mõlemal üks vanematest on eestlane. Tantsimist juhatas Ermo Hüüdma (rahvakunstiansambel Leigarid liige, Lõimeleer laagri juhendaja) ning sõõri külastas ja kaunistas kohalik kass. Suur privileeg oli nautida ja ette kujutada korrakski noorte laagrielu nende seas. Laagripere ja meiegi einestasime toredas Tääksi Veskimajas, mille taga on vilgast kasutust nautiv lava-auk ja kõrval veskitiik ootavate haabjate ehk ühepuulootsikutega.
Lõimelaagri üks hingedest Priit-Kalev Parts (MTÜ Lõimeleer juhatuse liige, väiketalunik ja hobusemees) näitas ette hobuse Aare rakendamist vankri ette, millel oli võimalus sõitu teha. Marit Helstein Viljandi Kultuuriakadeemiast tutvustas huvilistele erinevate rahvuslike paelte punumist (kuuelõngaline palmik, ponimus, neljatahuline pael ja poolik säärepael) ja Ermo Hüüdmal olid kaasas elektrijuhtmete torujupid, millest suurema vaevata oli võimalik meisterdada üks äge pikkvile ja saada algse mänguõpetuse kursuse.
Lahkuda oli raske. Nii palju olnuks veel rääkida, küsida, uurida. Aga nüüd on uute tutvuste kingitus olemas või vanad suhted tugevdatud ning saab edasi püüelda noorte nimel, kõikide nimel, kes ei ole nõus kaugel maal oma keelest ja kultuurist kaugenema.
Aastast 2024 koordineerib väliseesti koolivõrgustiku tegevusi Eesti Keele Instituut, korraldades ka õpetajate suvekoole. Peakorraldajaks oli teist aastat endine tegus New Yorgi Eesti Kooli juhataja Merike Barborak, kes nüüd EKI keeleprogrammi heaks töötab. Keeleprogrammi rahastab haridus- ja teadusministeerium. Üllatuskingituse, Artur Alliksaare luulekogu ,,Olematus võiks ka olemata olla“, Loomingu Raamatukogu sarjast, mille koostajaks Paul-Eerik Rummo, kinkis igale osalejale välisministeerium.
Suur tänu südamesse läinud ja hästi korraldatud võimaluse eest koos olla omasugustega. Kohtumiseni emakeelepäevadel Riias 20.-22. märtsil 2026!
Väliseesti koolide õpetajate suvekoolist saab veel lugeda 25.07 ajalehest ,,Vooremaa“ ning kuulda Märt Treieri 2. augusti intervjuud Merike Barborakiga Vikerraadios ,,Eesti keele välismaiste õppijate seas on palju kodumaale naasjaid“
