Esitusele tuli Raivo Küti kuuldemänguks kohandatud auhinnatud näidend „Papa”. Lavastas Kalle Kadakas, helirežii: Rein Ende ja Andre Vare, raadiosaate teostus ja salvestus: Tambet Kask, valguskunstnik ja lavakujundus: Peeter Piil, kaamerad: Alex Kink ja Tambet Kask, videotehnika: Alex Kink, casting: Janne ja Liivi Laanemaa.
Esimene pilt algas paljutõotavalt. Pukkidel mikrofonide eest istub viis osalist, peategelase Papa kolm tütart (Marju Toomsalu, Janne Laanemaa ja Liivi Laanemaa) ning kaks väimeest (Mart Pikkov ja Illar Tenno). Käib elav arutelu Papa läheneva 85-aasta juubelipeo üle, mis nagu iseenesest, kaldub peatselt järgnevale matusetalitusele ja päranduse jagamisele. Kõrvaltoas magav, õigemini magamist teesklev Papa nähtavale ei ilmu, kuid nagu hiljem selgub, kuuleb iga sõna ja on nördinud tütarde saagiahnusest. Õekeste aina paisuvat tüli ja vastastikust sõimlemist üritavad tagajärjetult tõkestada väimehed, alkoholilembeline Robert (Mart Pikkov) ja heatahtlik tuhvlialune Juss (Illar Tenno). Esitus oli veenev ja dialoog nauditav, koosmäng sujuv. Ei mingeid libastumisi ega rollist väljalangemisi.
Esimese pildi osaliste mäng oligi sellega kogu õhtuks läbi. Teine pilt oli läbinisti kahe mehe dialoog: peategelane Papa (Laas Leivat) ja ta naabrimehest abiline Timo (Margus Veimann). Mõlemad räägivad murdekeelt (sündmustik toimub Lõuna-Tartumaal Puka ja Pikasilla ümbruses). Tütarde külastusele vahetult jägnevast jutuajamisest koorub välja kummaline tõik: Papa tahab enne surma noort naisterahvast proovida ning abivalmis naabrimees asub tegema ettevalmistusi bordelli külastamiseks Tartus. Vaatamata olukorra koomilisusele ja mõlema osalise usutavale mängule võis enne vaheaega märgata publikus mõningat elevuse kahanemist ja pinge langust. Selle põhjustest allpool.
Teine vaatus algab bordellis, kus olukorra koomilisus süveneb, kuni võtab lausa grotesksed mõõtmed. Lõbutüdrukud Stella (Maiu Seguin) ja Kristiina (Eveli Kõrre) jutlevad kutsealastel teemadel, kui viimasele saabub uus klient Papa oma truu saatja ning vahendaja Timoga. Võtab aega, enne kui teenindajale (ja publikule) selgeks saab, et Papa ei vaja noort naist oma mehelike kirgede rahuldamiseks, vaid soovib pärast surma selle üsa kaudu uuesti ilmale tulla.
Sündmustiku arengus toimub üks uperpall teise otsa. Peremees viskab aidsi haigestunud Kristiina bordellist tänavale. Papa viib ta oma tallu, püüab teda hoolitsevalt maarohtudega ravida, kuid haiguse kulg on halastamatult kiire ja järjekindel. Küsimus on nüüd veel, kumb lahkub enne, kas Papa oma vanadusnõtruses või Kristiina ravimatus haiguses. Oma talu pärandab Papa Kristiina seitsmeaastasele tütrele, jättes päranduseta tänamatud tütred, kes oma ahnuses tahavad enneaegu maha saagida ja rahaks teha Papa armastatud männiku. Komöödiana alanud tükk pöördub enne lõppu dramaatiliseks ja sellest õhkub sooja inimlikkust. Kristiina surm jääb aimatavaks, kui ta heldinult silmitseb esimesi langevaid lumehelbeid.
Maiu Seguin särtsaka lõbutüdruku Stella lühirollis jõudis jätta endast mulje kui vaieldamatust talendist, keda tahaks edaspidigi laval näha. Eveli Kõrre Kristiinana jäi pisut reserveerituks ega kasutanud ära oma tänuliku rolli kõiki võimalusi. Muutumine paadunud lõbunaisest südamlikuks inimeseks, naiseks, emaks – siin on rohkesti mänguruumi. Tundus, et näitleja relvaarsenalis oli piisavalt püssirohtu, kuid miski takistas süütenöörile tuld otsa panemast. Laas Leivat Papana oli kahtlemata õnnestunuim valik, kuid ometi… Heakene küll, on aeg asuda suurima probleemi lahkamisele.
Näidendil, mis oma osava ülesehituse ja sügavalt inimliku süžee tõttu on kahtlemata auhinna ära teeninud, on suur ja andeksandmatu viga. Keel, mida kaks kandvas rollis tegelast kasutavad, ei ole murdekeel, vaid solgitud eesti keel. Just ja nimelt solgitud. Jõhkralt, hoolimatult, vastutustundetult. Linnamehest autor on ilmselt kuulnud, et maainimeste keelepruuk on erinev ja puistab varrukast juhuslikke murdelisi väljendeid, küsimata, kuhu nad kukuvad või kuidas ülejäänud tekstiga kokku sobivad. Piisab paarist pisinäitest. „Es” „ei” asemel on murretes laialt kasutusel, kuid alati kindlalt minevikuvormis. „Ma es taha” tähendab „ma ei tahtnud”, mitte „ma ei taha”, nagu see autori kasutuses järjekindlalt esineb. Sama laialt on levinenud n-inessiiv, kuid autor torkab selle sisseütlevasse ja paaril juhul isegi saavasse käändesse. Öelda üldiselt arusaadava „rõiva” asemel „rõõvas” näitab lausa jultunud diletantlikkust. Selliseid näiteid võiks tuua kamaluga, kuid leheruumi on juba niigi ülemäära kuritarvitatud.
Enne etenduse juurde tagasi pöördumist veel paar ketserlikku mõtet. Kui autor oleks eesti murdekeele asemel pannud mõne tegelase suhu näiteks inglise keele ja seda sama valesti kirjutanud, jäänuks tal tõenäoliselt auhind saamata ja näidendil rambivalgus nägemata. Kuid et murded on lahutamatu osa eesti keelest ja kuuluvad meie rahvuslikku kullafondi, seda taipavad praeguses Eestis vaid vähesed. Meil pole enam ka Eduard Vildet, kes auhinna protestiks uue „Pisuhänna” kirjutaks. Piibelehe tartu murdest saab igaüks aru. Äsjase etenduse puhul tulnuks autori loodud tehiskeel tõlkida kirjakeelde tema arvamust küsimata. Tükk jäänuks mõnevõrra lahjemaks, kuid nii publik kui näitlejad ise taibanuksid, mis õieti juhtumas on.
Tagasi etenduse juurde. Laas Leivat oli oma ossa nagu valatud, kuigi pidi oma näitlejatalenti raiskama viljatule uurimistööle. Margus Veimannist Timo osas oli tõsiselt kahju, sest tema lavalistest võimetest ei saanudki õiget aimu. Kogu ta aur kulus võitlusele võimatu tekstiga. Tekst võitis. Seljavõit see ei olnud, kuid näitleja kaotas punktidega. Kahju. Mõned pisiosade täitjad publiku ette ei ilmunudki, nagu vahetekste lugev lavastaja Kalle Kadakas, joodiku ja peremehe hääl Rein Ende ja diktor Tambet Kask (milline meeldivalt professionaalne raadiohääl!).
Oskuslikult oli kasutatud kuuldemängulisi efekte nagu toast lahkuja sammude kaja, automootori põrin, viina klaasi kallamise vulin ja kõrisõlme klõnksatus. Vaid üks õrn tagasilöök: mikrofonid varjasid lugejate näod ja miimika läks kaduma. Väikesed kuuelapelli- või kleidikaelusemikrofonid olnuksid efektiivsemad. Kui kuuldemängu esitajad juba kord publiku ette tuua, siis on ka miimika oluline. Üldse tundus, et tehnikale oli pühendatud rohkem tähelepanu kui tekstile, mis siinkirjutaja arvamuse kohaselt peaks olema esmane. Kõik tehnilised ja lavastuslikud võtted peaksid aitama tekstil paremini mõjule pääseda, mitte seda pärssima.
Kohv, kringel ja muu kulinaaria oli seekord Ülle Veltmanni poolt. Tasuline baar avatud. Uus tegelaskond ja uus publik jäid pärast etendust mõlemat nautima ning muljeid vahetama. On rõõm tõdeda, et Ilutuli põleb aina heledama leegiga. Jõudu ning jaksu järgmistele süütajaile!
Eerik Purje