Mina avastasin Ain Angeri enda jaoks Viini Ooperis. Aplausid Angerile olid vägevad ja mõelda vaid, milliselt publikult! Tahes tahtmata meenus, kuidas bariton Tiit Kuusik 1939. a Viinis lauljate konkursil esikoha võitis ja kodumaale naastes kutse esinemisteks Viini ooperis kaasa tõi. Samal konkursil sai hõbemedali sopran Tooni Kroon, kes sai kohe lepingud kontsertidele Austria parimatesse saalidesse. Kohutav sõda tõmbas neile plaanidele kriipsu peale. Eriti traagiline oli Tooni Krooni saatus, kellest tuli GULAGi vangilaagrite primadonna ja kodumaale naastes ei saanud ta üldse lauljana jätkata. Tiit Kuusik ootas küll 1944. a koos Paul Kerese ja Friedebert Tuglase peredega Läänemaal paati, et 1944. septembris lahkuda, aga paraku paati ei tulnud. Kuusikul läks palju paremini kui Kroonil – temast sai Nõukogude Liidu rahvakunstnik ja ta esines ka Moskva Suure Teatri laval. Viini ooper aga jäi ka temale kättesaamatuks.
Nende teadmiste taustal oli Ain Angeri esinemisel Viini ooperi laval minu jaoks hoopis sügavam tähendus kui lihtsalt ühel Wagneri ooperi rollil. Eestlaste Shaljapin Anger on nüüdseks teinud juba hiilgava rahvusvahelise karjääri ja ta on oodatud maailma parimatele ooperifestivalidele ja ,,kuldse ringi ooperimajade“ lavadele. Õnneks esineb ta vahetevahel ka Eestis. 21. juulil oli Pärnu Kontserdimaja puupüsti täis ja piletisoovijaid jäi ka ukse taha.
Paavo Järvi Festivaliorkester oli Ain Angerile vääriline partner. Kõlas Mussorgski ja Tshaikovski vägagi nõudlik vokaallooming. Paavo Järvi on ilmselt üks väheseid dirigente maailmas, kes julgeb suvituslinna puhkajate ette tulla niivõrd tõsise ja süvenemist nõudva kavaga. Isegi lisapalade ajal ei mindud publikuga ,,flirtimise“ teele – kõik oli väljapeetult soliidne. Heatahtliku muige tõi palgele vaid kolmas lisapala –Lepo Sumera ,,Kevadine kärbes“, mis meenutas, et kontserdi algul anti Lepo Sumera nimeline preemia seekord helilooja Jüri Reinverele. Erkki-Sven Tüüri mitmetähendusliku orkestriteose ,,Külvad tuult, lõikad tormi“ kõrval kõlas Tshaikovski Teine sümfoonia, mida kuuleb kontsertidel harva. Ukraina rahvalauluteemadele kirjutatud sümfoonia alapealkiri on ,,Väike Venemaa“, mis on ikka olnud Ukraina hellitusnimeks, sest Vene riigi ja vene kiriku hälliks on olnud ju Kiievi vürstiriik.
Seda, et Tshaikovski on Eestis suvitanud ja oma Kuuendas sümfoonias eesti rahvalaulu ,,Kallis Mari, kaugel elad“ kasutanud, teavad ilmselt ka mittemuusikud. Aga seda, et Mussorgski on eestlastega veresuguluse kaudu seotud (Mussorgski vanaema olevat olnud eestlanna), teadis rääkida mulle prof Tiia Järg oma legendaarsetel vene muusika loengutel. Mussorgski oli oma ajast niivõrd ees, et Rimski-Korsakov pidi tema ooperit ,,Boris Godunov“ tunduvalt romantilisemaks orkestreerima, et see üldse Maria Teatri lavale pääseks. Mussorgski algversiooni Godunovist tõid lavale alles estoonlased 1985. a. See viidi külakostiks ka Moskva Suurde Teatrisse, kus algvarianti polnud kunagi varem lavale toodud. Estoonlased viisid Mussorgski algversiooni ka Pariisi, millest räägitakse siiani legende. Estonia teatril oli tollal tõesti välja panna maailmaklassi solistide ansambel. Tänapäeval seda enam korrata ei saaks, sest Tiit Kuusik, Mati Palm, Margarita Voites, Anu Kaal, Urve Tauts jt oleksid pärast ,,raudse eesriide“ langemist välismaa ooperiteatritesse laiali pudenenud ja neid üheks etenduseks kokku kutsuda oleks olnud ilmvõimatu.
Ain Angeri esituses kõlasid Mussorgski ,,Surma laulud ja tantsud“ lihtsalt vapustavalt. Algselt on laulutsükkel kirjutatud bassile ja klaverile. Orkestriseade on kirjutanud Dmitri Shostakovitsh, kes oli Mussorgski ande suur austaja. Selle Mussorgski laulutsükli saavad endale kavasse võtta vaid Ain Angeri tasemel suured meistrid, sest ülinõudliku vokaaltehnika kõrval nõuab see ka inimese elukaare traagika sügavat mõistmist. Sõjaväljadel hukkunute laipade muusikaline kirjeldus ajas ihukarvad püsti ja meenutas meile, kui habras on rahu ka tänapäeva maailmas.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
