Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia „Mythos“ on samuti pühendatud Eesti riigi sünnipäevale. Arvukates intervjuudes enne kontserti jättis helilooja kuulajale võimaluse ise endale sümfoonia sisu mõtestada. Ometi on juba teose pealkiri –„Müüt“ – niivõrd vägevaks teeviidaks, et pole kahtlustki, et tegemist on muusikakeeles edasi antud loomismüüdiga. Prof Kerri Kotta sõnul on Tüüri sümfoonia kui vanatestamentlik loomise ja hävitamise lugu, millele on raske vastu vaielda. Ometi piirasin mina oma fantaasiat muusikat kuulates meie enda loomislooga, kus 10 231 aastat tagasi toimus nn Bellingeni läbimurre. Teatavasti langes siis ühe aasta jooksul veepind mitukümmend meetrit ja nii vabanes vee alt suur osa Maavallast, mis on siiani meie põlisrahva ajalooline asuala. Siis sündisid ka meie saared – sealhulgas Hiiumaa, kus Tüür maa ja mere piiril oma sümfooniat kirjutas. Nii ehk naa, aga sümfoonia jõudis ilmselgelt tänapäevani välja, mille kohta prof Kotta kirjutab: „See on nüüd täielikult „inimmõõtmeline“ maailm, millest kõik sakraalne näib olevat täielikult taandatud.“(NB!-„näib olevat“)
Paavo Järvi viis Tüüri sümfoonia kosmilise katastroofi mõõtu kulminatsioonini, millest enam pingelisemaks minna ei saaks. Plahvatusele järgnesid vaikuse piiril helid nagu lootusekiired, mis andnuks meile lootust edasikestmisele. Kas selles nägemuslikus „järelsõnas“ ka veidike sakraalsust peidus on, see jäägu iga kuulaja enda otsustada.
Publiku vastuvõtt kontserdile oli tormiline! Lisapalaks mängitud Lepo Sumera humoorikas „Kevadine kärbes“ viis mõtted rõõmsamale lainele. Mina oleksin kontserdi Shostakovitshi 6. sümfooniaga lõpetanudki, sest nii head esitust tahtnuks enda sees kauem alal hoida. Koduteel läksid mõtted Rudolf Tobiase juurde, kes on sündinud samuti Hiiumaal nagu Erkki-Sven Tüür. Tobias osaleb oma muusikaga samuti Eesti 100.a juubeli tähistamisel, sest 24. veebruaril kõlab Neeme Järvi juhatusel Berliinis Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine“.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
