Franciscuse maine teekond lõppes teisel Ülestõusmispühal ning alanud on mitte ainult matuste ettevalmistused, aga ka spekulatsioon, kes saab Vatikani järgmiseks usu- ja riigijuhiks.
Paavst Franciscust mäletame kui humaanset, tundlikku, progressiivset inimest. Neid sõnu ei saa küll ajalooliselt katoliku kiriku kirjeldamiseks rakendada, usku toodi mõõga, kurjusega, viimast eriti juutide vastu inkvisitsiooni ajastul. Ka on pärandiks seksuaalkuriteod, Kanadas julmus põlisrahvaste internaatkoolides. Paavst Franciscus vabandas ametlikult mineviku eest, aga jõuka kiriku kukrust ei ole pärismaalasteni jõudnud pennigi.
Franciscus oli mitmeti enigmaatiline kuju. Suurt numbrit on tehtud sellest, et ta oli esimene Lõuna-Ameerika vaimulik, keda valiti Vatikani juhtima. Unustatakse, et Franciscus oli Argentiinasse sisserännanud itaallaste poeg, seega ta päritolu oli sama kui peaaegu kõikide paavstide oma. Vaid vähesed on olnud mujalt. Omapärane on fakt, et Franciscus ei külastanud oma ametiaja jooksul kunagi oma koduriiki.
