Me armastame suve. Lihtsalt oleme mures, et päike väsitab end liialt ära. Õhtuti, kui päike meilt edasi Eesti poole paistma hakkab ja lapsed on sauna-laadsetes taredes siruli voodites, ega taha linastki midagi kuulda, on olukord tibake parem. Propellerid undavad uneviisi ja sääsehammustusedki ununevad koidikuni.
Enamik neist 35st, kes olid kohal esimeseks puht eestikeelseks nädalaks, jäid laagrisse teisekski nädalaks. Ja poole rohkem tuli juurde; ka neid, kes eesti keelt nii väga hästi või peaaegu üldse ei valda, kuid kes tulevad oma vanemate jälgedes toredast, tuttavast laagrist osa saama.
Toimib tõhus käepaelte süsteem: olenevalt eesti keele oskustasemast on lapsel vastava värviga käepael. Selle järgi saab kasvataja ja teised kiiresti aru, mis keeles kasvandikuga suhelda. Spordinädalaks juurde tulnud lapsed sulandusid laagriellu kiiresti ja hästi. Saadakse imehästi läbi ja ollakse sõbralikud. Eks selliselt rohujuure, konnatiigi ja saunalava tasemelt saavad alguse erilised ja pikaajalised sõprused, sest koos kogetakse nii palju erakordset.
Mis on eelmisest nädalast saadik juhtunud? Möödunud artiklis jäid mainimata Kalevipoja õhtud, mida veab Jaan Veenpere Massachusettsist. Seda juttu ootavad lapsed väga ja küsimusi on neil kapaga. Juttu kuulatakse pimendatud saalis ja seda ilmestavad valguspildid (slaidid). Seega on ta kaks ühes: kunstiajalootund ja kahtlemata kultuuriloo tund. „Kas see juhtus päriselt?” pärivad lapsed Jaanilt, kes seletab, et see peegeldab esivanemate tõlgendusi meie rahva ajaloost ning pinnavormide nähtustest. Kalevipoja õhtu toimus esimesel nädal eesti keeles ja teisel nädalal inglise keeles. Loo selgitamisel kasutab Jaan lõbusaid võrdlusi tänapäeva elust, nii et see lapsi paelub.
Läinud nädalal käis meil külas EstDocsi filmifestivali rahvas, pakkudes linateoseid nii väikestele kui suurematele. Timmase kunstitares käib siiani imetlemapanev loometöö. Lapsed on trükkinud või maalinud lõbusate eestikeelsete tekstidega särke, teinud muuseas savist Pikki Hermanneid ning grupitööna maale — kaunistades tarede aknaluuke, mis peale laagri lõppu majadele ette pannakse.
Kasvatajatevägi on endiselt särasilmne, pühendunud ja rõõmus. Väga paljud kohalikud kasvatajad ja erialaõpetajad on elukutselt kooliõpetajad, kellel suvekuud vabad ja õiged oskused käes. Nende olemasolu väärib aplausi! Eestist tulnute seas on noortejuhte, kehalise kasvatuse õpetaja, skaute, tantsuõpetaja, looduskaitseala giid… Viimased (k.a. noorsootöötajast laagrijuhataja Priit) annavad uute ideede ja lähenemistega suvekodule tuult tiibadesse ning nemad kahtlemata õpivad palju vanematelt olijatelt vastu; näiteks, mis puudutab eesti keele seemnekeste pidevat kastmist ja turgutamist, tulles seega vastu perekondadele, kus sellega aastaringselt suurt pingutust nähakse. Üks ema ei suutnud hoida pisaraid tagasi, kirjeldades kuidas nägi oma väikest tütart esmakordselt suuremas ringis eesti keeles vestlemas ja mängimas. Lõpuks on mäng ehe, sest teisi omasuguseid on ka olemas. See on suur „heureka!” moment ja kui poleks Jõekäärut ja sarnaseid kohti, kus see nõnda siin mandril toimuda saaks?
Allakirjutanud on hommikusöögi järgselt kogu laagrile tutvustanud uusi sõnu, väljendeid ja lõbusaid laule ning seadnud taredele sõnadeotsimisülesandeid. Õhtusöögijärgselt on tared siis omavahel võistlusvaimus esitatud nt. meie rahva linnulaulu tõlgendusi (ööbiku „laisk tüdruk, laisk tüdruk, too piits, too piits…” ja suitsupääsukese „midli-madli, kudli-kadli, kudusin kangast, tegin riiet, õmblesin pojale püksid…”) ja olulist mängust väljajääjate valimisviisi ehk eestikeelne „Eeny, meeny, miny, moe”. Üks variant, mida tänapäeval lasteaias kasutatakse, on nüüd 35-le lapsele ka siinpool merd selge (Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi. Pommist käis üks kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk! Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba!) Paljudele puudele on ka pandud nimesildid kaela ja lapsed võtavad seda kõike suure huvi ja rõõmuga vastu. Mõistatusi pakuvad lapsed ise, (et kes suudab õige vastuse õhtuks välja nuputada). Eriti viljakas selles vallas on Tallinna Reaalkoolipoiss Joonas Roose (12), kes on Jõekäärul juba kuuendat korda. Vahva kamp on koos!
Konkreetseid saavutusi on selle 1,5 nädala jooksul olnud kahtlemata palju ja mõnedest teavad vaid saavutajad ise. Noor Natalie (ema Haamer) Jenkins on saavutanud aga midagi väga konkreetset: pronkstaseme Endel Rubergi mälestuslaskmistel. Selle laskesaavutus-süsteemi rakendas hr. Rubergi pärandit Jõekäärul edasiviiv Jaan Veenpere 1991. a ning 12 aasta jooksul on vaid 8 inimest saavutanud kullataseme ja 2 kõrgeima, ekspert-taseme (Linda Veenpere ja Miku Linkruus). Natalie ihkas pronksi juba laagrisse saabudes ja selle ta ka sai, lastes (käelt) 47 lasku 100st 10-ne rõngasse, millest 13 olid südamikus.
Jõekäärul lastakse juba aastaid suurde saali loodaval lasketiirul õhupüssiga 10 m kauguselt. Spetsiaalsetel laskepukkidel läbib haavel vaibakihi ja topelt vineerikarbi, millejärgselt kukub kasti. Ainult 5 inimest laseb korraga, nad on täieliku järelvalve all, vastava turvavarustusega ja väljaõppega. Olevat vähemalt veel üks inimene laagris, kes kibelevat järgmise lasketaseme (antud juhul kulla) järgi. Äkki on see järgmiseks nädalaks saavutatud.
14. juulil toimus esimene väikestviisi esinemine laagrikülalistele. Eeloleval laupäeval kutsume vanemaid ja sõpru perespordipäevale ning pühapäeval 21. juulil traditsioonilisele perekonnapäevale, mis algab kell 11 jumalateenistusega ja jätkub kell 11.30 laste esinemise ja ühise lõunasöögiga. Ootame kõiki Jõekääru päikese ja puude alla!
Riina Kindlam, Udora
Fotogalerii – Fotod Riina Kindlam ja Kersti-Li Kuutan Fischer
