Möödunud nädalal avalikustati too „päikesepaiste nimistu”, mis pani tõsiselt mõtlema. Tervenisti 88 412 riigi palgalehel olijat teenisid mullu rohkem kui $100 000, keskmine sissetulek oli neil $127 525. Lisaks paisus helget majanduslikku valgust nautivate arv 11% võrra 2011. aastaga võrreldes.
Võrrelge seda nüüd miinimumpalgaga, mis on $10.25 tunnis. Aastapalk – kui olla täisajaliselt tööl (juhtub harva), saades ka seaduse järgi määratud kaks nädalat palgaga puhkust (riigitööliste standard on neli, viis, isegi kuus nädalat palgaga puhkust) – on niisiis $21,320, viiendik päiksepaiste kullas elavate sissetulekust. Ja muidugi võtab riik ka sellest piskust oma lõivu. Ontario keskmine palk oli mullu $47 780 aastas – vähem kui pool päikesepaiste rahast. Ning Ontarios on viimasel paaril aastal olnud Kanada provintsidest kõige madalam palgatõusu protsent. Ent riigitööliste hulgas mitte. Midagi on siin viltu.
Ei saa muidugi pahaks panna haigla direktorite palka – nende otsused suunavad meie kõigi tervise hoolekande tulevikku, loodetavasti teenivad nad iga sendi, vabandust viiesendise, kuna sent pole enam ametlik vääring. Ning politseinikule, kes ületundidega ületab $100k künnise, peab kiitust avaldama, et ta korda peab üha pehmenevate väärtustega mugavusmaailmas.
Kuid kas lihtne parkimispiletite/-trahvide väljakirjutaja väärib sellist palka? Arvan, et mitte. Amet premeerib usinust – põhipalgale lisandub boonus, mis on ehitatud väljakirjutatud parkimistrahvide arvule. Teisisõnu, kui nö roheline herilane, nagu neid omal ajal nöökides kirjeldati nende mundrivärvi ja valusa „armastuskirja” andmise tõttu, leiab ennast piirkonnast, kus on olemas vaid lühiajaline parkimine, arvukalt poode ja ettevõtteid, siis võib ta päevas palju rohkem parkimispileteid kirjutada, kui ta kvoot nõuab.
Kui arvestada, et töökoht ei vaja mingit kõrgharidust, vaid ainult automargi tundmist, numbriplaadi veerimise- ja kellaaaja tähelepanekuvõimet, siis on raske uskuda, et selline tööline võiks kuuluda kõrgepalgaliste hulka. Nagu postiljonilgi, kes samuti peab ainult oskama lugeda ja numbreid tundma, olla viisaka füüsilise tervise juures, et oma marsruuti päevast päeva kõndida, ei ole need mingid erilised väljakutsed. Kuid palk on magus.
Seda kinnitas avastus, et hästiteenivate nimekirja kuulus päris mitu “rohelist herilast”, enimteeninud tõi koju $110 000. Huvitavalt oli iga sellise jõuka parkimispileti kirjutaja nimi kas india või araabia päritoluga. Mõtlesin hetkeks sikhidele, kes on Toronto lennuvälja limusiinide ja taksode, rääkimata pakikandjate teenustepakkumised üle võtnud. Ent vaevalt nõelajatel mingi maffia on, kuna “rohelisi herilasi” olen näinud mitmest rahvusest, ja uustulnukate töökust ei soovi laita.
Kuid siis lugesin reedesest Toronto Starist, et igast neljast parkimispiletist jääb üks maksmata (umb. 633 000 välja kirjutatud 2,7 miljonist). Usinus nende kirjutamisel ei tähenda midagi, kui kirjutatakse trahv autole, mis on provintsiväliste numbriplaatidega või kui autojuht sõidab minema, enne kui herilane saab teda armastuskirjaga nõelata. Ka kohtusse ilmumisega on võimalik neid pileteid tühistada. Stari andmetel on kahjum Toronto linnale $19 miljonit, arvestades keskmise $30 trahvisummaga.
Niisiis ei too kvoodi ületamine linnale sissetulekut, aga annab herilasele raha, mida ta pileti kirjutamine pole kassasse toonud. Absurdsus.
Muide, sain ise mitte eriti kaua aega tagasi sellise kolmekümnekullise kirjakese. Väljusin kirikust, seisin Carltoni ja Jarvise nurgal punase tule taga ning nägin, kuidas herilane luuras auto juures ja asus kirjutama. Jõudsin liiga hilja kohale. Mulle oli parkimisaega antud kella 12-ni, herilane kirjutas pileti 12.01! Ei teadnud siis, et linn annab kümme minutit nö armuaega – aga eks herilane tõstis oma kvooti. Maksin pileti kinni, samas pobisedes, kuivõrd raske on üldse südalinnas parkimiskohta leida, veel vähem aegadest kinni pidada. Tavaliselt pooldan ühistransporti just selle põhjuse tõttu, aga Torontos on see samuti ebameeldiv valik, ning kindlasti ühe tulevase päeviku teema….
Tõnu Naelapea
