Uudistesaatele “Aktuaalne kaamera” ütles Pärnusse ema-isa kirjadest valminud lavastust vaatama sõitnud Rein Pajo: “Esimest korda, kui ma isa nägin, oli 1965. aastal. Ma olin ise 24-aastane ja läksime isale Toronto lennujaama vastu. See oli üks väga liigutav moment. Esimest korda teadlikult, kui ma teda nägin üldse. Läksin juurde ja ütlesin, et tere, isa. Isa polnud mind ka näinud 21 aastat.”
Klarissa Pajo ei teadnud aastaid oma mehest, kes arreteeriti 1944, midagi. 1956. aastal õnnestus Elmaril siiski Eestisse jõuda ja ta sai alles siis esimesed teated oma naise ja poja saatuse kohta. Naine polnud kaotanud lootust, et ta oma meest jälle näeb ja asus selle nimel tegutsema.
“Ta vahel mõtles, et ei tea, kas sellest üldse midagi välja tuleb, aga ta ajas edasi neid asju igasuguste kanalite kaudu: valitsuste kaudu, rahvusvahelise Punase Risti kaudu. Ja kuskil midagi näkkas,” ütles Rein Pajo intervjuus.
Abi oli tõenäoliselt sellestki, et Kanada majandusminister, kes oli valitud ringkonnast, kus elasid Klarissa ja Rein, soovitas ajada asju Nõukogude Liidu juhtidega, sest Eesti valitsusel polnud nagunii õigust iseseisvalt otsustada.
Elmar ja Klarissa Pajo elasid Kanadas kõrge vanuseni, jõudes veel tähistada oma 70. pulma-aastapäeva.
Pärnu suveteatri etendust “Klarissa kirjad” saab näha juulikuu jooksul Pärnu jahtklubi purjekakuuris.
Etenduse lavastas Tiit Palu, peaosades mängivad Piret Laurimaa ja Sepo Seeman.
(ERR/EE)
FOTOD: Eveli Kõrre (2016)
