On öeldud, et kolm suurimat kiusatust, millele on kõige raskem vastu panna, on raha, võim ja abieluvälised suhted. Jätaks siin viimase kaalumata.
Poliitikas, avalikus elus, peaks olema eriti ranged reeglid eksimiste vastu. Ent nagu ajalugu on tuhandeid aastaid kinnitanud, poliitikutele, riigijuhtidele, kuningatele, aadlitele on moraalsed reeglid köömes. Võtame kas või USA ekspresidendi Bill Clintoni, kes joovastus kõigi kolme pahe tagaajamise lõbust (rahast ja Clintonist allpool).
Kanadas möllab hetkel mitu skandaali. Senatisse määratud avaliku elu tegelaste, mitte eluaegsete poliitikute, rahalisest üleastumisest ja süsteemi kuritarvitamisest olen hiljuti päevikusse kirjutanud. Võimujoovastus pole lubanud Toronto linnapeal Rob Fordil aru saada, et ta käitumine Kanada suurima linna valitud meerina on allapoole igasugust arusaamist. Ja Ford ei ole kaalunudki kohalt tagasiastumist. Ontario liberaalid on võimu hoidmiseks murdnud nii palju valimislubadusi, et loeteluks puudub leheruum.
Ja nüüd föderaaltasandil komberdava liberaalide partei vastvalitud juht Justin Trudeau'st. Mees, kes sündis mitte ainult hõbedase lusikaga suus, vaid päris isalt möödunud sajandi kuulsama poliitilise nime. Rahast polnud eliitperekonnas kunagi puudust; samuti ka tähelepanust. Kuigi perekonnas on olnud kurbi sündmusi (ema vaimuhaigus, venna hukkumine suusaõnnetuses) on Justin Trudeau'le Fortuna alati naeratanud. Kuidas muidu seletada tema ülekaalukat valimist liberaalide partei juhiks? Nimi ja karismaatiline oskus nooremale valijaskonnale meeldida oli partei otsuse taga valida kõige tähtsamale kohale kogemusteta, üsna roheline ja noor poliitik.
Nooremal Trudeau'l polnud parlamendiliikmena vaja lisateenistust. Ent seda ta otsis taga, enese sõnul elukutselise avaliku kõnelejana. Mille eest ta muidugi nõudis tasu. Ning nagu ajakirjandus on hiljuti avalikustanud, üsnagi magusad summad laekusid rahvaesindaja taskusse, ajal kui ta pearõhk oleks pidanud olema poliitikal. (Siin Clintonist lisaks ülalolevale. Ekspresident saab keskmiselt $200,000 avaliku kõne eest, mis tavaliselt ei ületa poole- või kolmveerandtunnise pikkuse. Otsa, teda ümbritseb kõikjal turvameeskond, mille eest tasub USA maksumaksja. Lisada muud hüvised, mida endine ametikoht tagab, ja Clintonil pole sugugi sellist raha vaja. Ent ego ja tähelepanuobjektina võimuoreooli nautimine ei luba tal teisiti, vist…)
Hiljutise Toronto Stari andmetel teenis Trudeau ajavahemikul 2008 – 2012, siis kui ta juba House of Commons'is parlamendiliikmena oma valimispiirkonda oleks pidanud teenima, $277,000 avalike kõnede pidamise eest. Suurimaks nöögiks on aga $20,000, mida ta nõudis, ja sai, New Brunswicki vanurite heategeva organisatsiooni tuluõhtul kõnelemise eest. Üritus aga kaotas $21,000. Miks ometi ei oleks võinud rahvatoetust otsiv tulevane parteijuht vabatahtlikult oma aega annetada? Eks ikka selle pärast, et ahnuse oreool trumpas mõistuse.
Trudeau on küll lubanud raha New Brunswicki pensionäridele tagastada, just nii nagu senaatorid Pamela Wallin ja Mike Duffy on lubanud oma ahnust korvata. Kuid see poleks vist juhtunud, kui agar ajakirjandus poleks neid paljastanud.
Nagu esimeses lõigus öeldud, lihtsurelik tunnistab vigu, teeb parima, et eksisamme vältida. Miks aga poliikas on erinevad reeglid, ei saa aga keegi vist seletada. Pole ime, et tänapäeva noored sellest mustast mängust pole huvitatud, demonstreerides ilmekalt seda nii Eestis kui Kanadas sellise apaatsusega, et isegi elektrooniliselt, mis ju ilmlihtne, kodune, või käsiti valimiskasti ei viitsi tänapäeva noored, tulevased New Brunswicki vanurid isegi sedelit langetada. Mis muidugi rõhutab taas, et status quo kinnitub, nagu ta on juba inimajaloo algusest saadik, edasi vaid pahedele, mitte headusele.
Tõnu Naelapea
