Telli Menüü

Paigatud pükstes

Vata just neist paigatud pükstest on mul täna isu kõnelda. Ega need püksid ise suurt midagi väärt ei old, aga nende pükste sehes olid täitvärki mehed. Kõik olid kõvad laulumehed ja üks nendest oli Karla. Seesama Karla, kelle lora te juba kümme aastat lugend olete ja ikke veel edesi loete.

Meelde tulid need püksid mulle sellepärast, et Eestimaal on laulupidu tulemas ja need, kellest sinna minejat ei ole, saavad sellest lauba õhtapoole veikse eelmeki.
Toronto Eesti Meeskoor esinemas - foto: Taavi Tamtik

Meie oma laulukoorid, kes sinna lõõritama lähvad, panevad endid ilusti rõivi ja temunstreerivad meile oma kõlavaid ääli. Minusugused, kes sinnagi ei pääse, istuvad kodus ja mõtlevad vanadest aegadest. Minu mälestustes on just neil püksipaikadel sendimentaalne koht.

Ma olen ise eluaeg laulumees old. No eluaeg ikke jah – enam ma ei laula ja ega ma enam miski mees kah ei ole, nii et neid viimaseid aastaid ei maksa sisse rehkendada. Elu on alles ja aega on mul kah. Kas teate, see aeg puudutab ikke mind niisama kui neidki, kes veel rongikäigus kaasa kapsivad ja laululava kõrgetel tuhvidel turnivad ilma et pea akkaks ringi käima.

Kõige vägevam koor, kus mina kunagi lauld olen, laulis paigatud pükstes. See oli pärast sõda Pelgias, kuhu meid oli viidud seda surmapattu kahetsema, et me ei last venelast üle Narva jõe ja tema pidi ädaga Pihkva ja Petseri kaudu ringi minema, muidu poleks saand Eestimaad alla neelata. Meie saksa univormid olid ära lagund ja siis anti meile inglise omad selga, aga suur must paik õmmeldi põlve otsa ja teine keset selga, et ikke aru saaks, kes vang ja kes valvur.

No ja nendes rõivastes me siis oma laulu lasime. Meid oli ligemale sada meest. Muist olid põlised laulumehed, kel sõna selge ja joru julge. Oli muidugi nooremaid kah, keda tuli utsidada. Aga kuda sa utsidad, kui nootisi pole. Klaverit kah netu, tirikendil pold isegi timmkaablit kaasas. Ühel mehel oli ärmoonik, selle pealt leitsime õige ääle. Ja noortele, kes oma partiid ei osand, laulsime ette. Mul endal oli tagumine pass nii ästi meeles, et õpetasin mitu noort juntsut välja.

Vata seal okastraadist puuris laulsin mina oma elu kõige kihvtimad laulud. Ühekorra tulid lätlased kõrvalpuurist meile külla, neil oli kah laulukoor. Ja kui nende kontsert läbi sai, siis tuli kellelegi ulakas mõte pähe, et laulame õige üheskoos midagi. Panime Tuljaku kõlama, kahes keeles korraga. Küll oli raginat, kassa tead. Meie Mannid-Tõnnid puha lätlaste priuks-prauksidega segamini.

Puudust ma sest ajast ei tunne, aga see aeg puudutab mind küll. Oi, kuidas puudutab!

Kargu Karla

Loe edasi