Püha Maad asustavad nii juudid kui araablased, semiidid mõlemad. Ükski rahvusvaheline organisatsioon pole suutnud kahe rahva vastuolu rahulikult lahendada. Paljus saab seletada seda Suurbritannia süükaaslusega, kes oli pärast Esimest maailmasõda ajaloolise maa-ala vallutaja. Koloniaalpoliitika raames loodi Palestiina mandaatterritoorium.
Pärast Teist maailmasõda, holokausti õuduste survel jaotati Palestiina ÜRO otsusel juutide ja araablaste riigiks. Ent juudid ei leppinud pealesurutuga, kuulutasid välja 1948.a. mais Iisraeli riigi. Jällegi järgnes sõda sõja järel. 40 aastat hiljem 1998.a kuulutas Palestiina end iseseisvaks. ÜRO pole suutnud luua stabiilsust. Terroriorganisatsioon Hamas on valitud Gaza elanike poolt neid juhtima. Kuna teist teed nad ei tunne. Nende vastane Iisraeli lobi Läänes on aga väga võimas.
Kired noorte üliõpilaste hulgas, mida ka elukutselised agitaatorid on ära kasutanud, on viinud Põhja-Ameerikas ülikoolilinnakute okupatsioonideni. Kas üks okupatsioon õigustab teist? Vastus pole lihtne. Ning paljud teised, kes on küll vabaduses sündinud, aga kannavad põues ellujäänute pärandatud okupatsioonideaegset traumat, ei soovi näha naiste ja laste mõrvamist Iisraeli vägede poolt.
Terrorism ei õigusta riigi loomist. Vaadakem aga Suurbritannia sõdade ajalugu. 17. sajandil oli seal kodusõda usu nimel, terroriga kukutati ajutiselt monarhia, taastati samaga. Sadakond aastat hiljem puhkes Ameerika iseseisvussõda. Siis sealne võigas kodusõda, selleni viis kolonialismipärand orjapidamise näol. Iirimaaga möödunud sajandil toimunud sõda, mille tulemusena loodi Iiri vabariik, 5/6 Iiri saarest sai iseseisvaks, kuuendik aga jäi Suurbritannia hallata. Misjärel loodi IRA, terroriarmee, jälle usu nimel. Kired on smagardsaarel ikka kuumad.
Iirimaa oli üks kolmest riigist, mis nõudis kolmapäeval Palestiina riigi tunnustamist. Sellel on ajalooline side, meeldetuletus, et olevik elab ikka käsikäes minevikuga. Kuid ei diplomaatia, ei relv, olgu see Taaveti ling või tänapäeva droon, lõpeta igivana ususõda.
