fbpx
Telli Menüü

Palju kära, vähe villa

USAs toimuvad parlamendivalimised aastal 2014. Uuendatakse esindajatekoda tervikuna ja kolmandik senatist. Tegelikult on päris uusi tegijaid üpris vähe silmapiiril, kuna enamik valimisringkondi on keeruliselt ja loominguliselt disainitud, tagamaks kindlat võitu kas vabariiklaste või demokraatide kandidaadile. Ikka vanad tagasi. Esindajatekojas on 435 liiget. Valimiskampaania keskendub 21 kohale.
Esindajatekoja lipp

Nende peale tuleb tõsine võistlus. Vabariiklastel on lootust saada järjekordselt enamus esindajatekojas, senati vallutamiseks on tarvis võita kuus kohta kolmekümne kolmest.

Möödunud valimistsükli loosungid, mis rõhutasid viletsat majanduslikku olukorda, pole enam mõjusad, kuna USA majandus on aeglaselt, kuid järjekindlalt kasvamas. Argumendid, millega vabariiklased loodavad 2014. aastal võita, on järgmised: Obama administratsiooni ebakompetentsus, mis ilmnes rünnakutel Benghazi konsulaadile ja CIA varjupaigale; korruptsioon, mille markantsemaks näiteks on maksuameti (Internal Revenue Service) sihilikult negatiivne suhtumine parempoolsetesse organisatsioonidesse; ajakirjanike kimbutamine „lekitajate” identifitseerimiseks. Loomulikult käib trummipõrin edasi riigi eelarve defitsiidi ja riigivõla teemal. Vabariiklased loodavad hoida oma toetajate tuumikut kaitstes relvade omamisõigust igas kaliibris ja tulekiiruses. Igihaljas on Obama tervishoiukava tühistamine, milleks esindajatekoda on hääletanud juba 37 korda, olgugi et ülemkohus kinnitas, et see seadus on põhiseadusega kooskõlas. Reform on konservatiivne, koopia seadusest, mille presidendikandidaat Mitt Romney juurutas Massachusettsi osariigis Heritage Foundation'i osalusel ja heakskiidul.
Kui mõjusaks vabariiklaste argumendid osutuvad oleneb demokraatide edust nende pädevust küsimärgi alla panna. Ameerika saatkondi ja diplomaate on enne Obamat mitukümmend korda rünnatud ja tapetud, aga kunagi pole neid kaotusi nii kramplikult püütud seostada presidendi võhiklikkusega. Kui president Reagani ajal toimusid suurte kaotustega rünnakud Liibanonis, oli reaktsioon asjalik, mitte negatiivselt isiklik. Konservatiivid pole väliministeeriumi fännid. Välisministeeriumi eelarve pingutamine on kujunenud tavaks. Isegi julgeolekuga seotud kulutused ei leia armu. Kui toimub mingi katastroof, siis aetakse see ebakompetentsuse süüks. Vahendite vaegusest ei tehta suurt juttu.

Maksuameti politiseerimise lugu on sisuliselt tühine, kuid keeruline. Asi seisab 1954. a seaduses, mis andis maksuvaba staatuse „social welfare” – IRS'i koodeksis tunnustatud 501 (c) (4) – organisatsioonidele tingimusel, et nad tegelevad eksklusiivselt heaolu küsimustega, mitte poliitilise kihutustööga. Organisatsioon on tulumaksust vabastatud, mitte doonorid. Seadus lubab organisatsiooni toetajate nimesid salastada. Aastal 1959, vabariiklaste valitsemise ajal, muutis maksuamet omavoliliselt seadust, kui lahjendati eksklusiivsuse nõue sõnaga peamine (primarily). Kuna uusi organisatsioone asutati massiliselt pärast aastat 2010, proovisid taotlustega üleujutatud IRS'i ametnikud leida poliitilisi organisatsioone nende nimede järgi. Niisiis, kui organisatsiooni nimes esines näiteks „Tea Party”, siis hakati seda lähemalt uurima. Irooniline kogu „skandaali” juures on see, et 501 (c) (4) alusel inkorporeeritud organisatsioonidel polegi tarvis IRS'i heakskiitu. Uued organisatsioonid hakkasid tegutsema niikuinii, aitas et nad olid näiteks Delaware'i osariigis inkorporeeritud. Korjanduskirjades öeldi, et vastav taotlus on esitatud IRS'ile.
Maksuamet on USAs kõige vihatum valitsusorgan. IRS asutati 1862. Algusest peale painasid seda asutust põhjendatud ja põhjendamatud süüdistused. Kongress on varmas maksuametile etteheiteid tegema maksude keerulisuse pärast. Samal ajal võtavad seadusandjad kuulda lobitööliste „nõuandeid” ja hääletavad uute ja keeruliste tulumaksuseaduse poolt. IRS'i ebapopulaarsust kasutavad Kongressi poliitikud oma populaarsuse tõstmiseks. IRS'i ajakohastamist on pidevalt pärsitud eelarve kärbetega.

Nii on seaduseandjatel mõnus rahva eest mõnitada tulumaksuseaduste rohkust ja ebaõiglust ning samal ajal nautida kuluaaripoliitika vilju. Viimane tõsine tulumaksu seaduste reform toimus 1986 president Reagani ja demokraatide kokkuleppel. Kahjuks pole sellest reformist enam jälgegi, tänu lobitöötajate ja seadusandjate sümbioosile.

Olukord on tänaseks kujunenud selliseks, et suurfirmad ning ülirikkad võivad ise otsustada, kui palju nad suvatsevad oma tuludest riigile loovutada. Või hoopis mitte midagi ühelegi riigile maksta. Hea eeskuju maksudest kõrvalehiilijatele andis Ameerika lemmikfirma Apple. Kasutades Iirimaa seadusi, asutas Apple Iirimaal firma, millel pole ei töölisi ega juhtkonda Iirimaal. Iiri seadus aga ei maksusta firmat, mille juhtkond asub välismaal. Antud juhul USAs. Niisiis pääseb Apple tulumaksu kohustusest ka Ameerikas, kuna filiaal on registreeritud Iirimaal. Apple pole ainuke tulumaksu nullija, on vaid väljapaistvaim.

Karta on, et taolistest manöövritest eeskuju võtmine võib kujuneda massiliseks. Kui nii, siis on ehk lootust, et rahvas hakkab nõudma põhjalikku maksuseaduste reformi. Enne peavad ausad maksumaksjad tajuma, et nende maksukoormuse suurenemist põhjustab maksudest kõrvalehiilimise soosimine Kongressi poolt.

Ago Ambre

Loe edasi