Erinevad seisukohad
Üle 170 riigi esitasid juba konverentsi eel ettepanekuid keskkonna saastuse vähendamiseks. Need katavad üle 95% ülemaailmsetest heitkogustest. Nii on siis Pariisi leppe aluseks riikide endi poolt vabatahtlikult antud lubadused, mitte aga ÜRO nõudmised. Eesti Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Evelyn Müürsepp nendib, et tänapäeval pole kasvuhoonegaaside heitkoguste lubatud mahus vähendamata jätmisel riikide trahvimine mõeldavgi; tuleb vaid nende südametunnistusele koputada.
Samas on selline kõrge loodusreostusega riik nagu India juba teatanud, et ei kavatse mingeid keskkonnasäästlikke meetmeid tarvitusele võtta. Hiina, mis on aga omal nahal valusalt kogenud keskkonnareostuse tagajärgi, püüab olukorda muuta. Kui ikka koolilapsed ei saa enam vahetunni ajal sudu tõttu välja minna, on tõesti midagi väga viltu. BBC telekanalil näidati Hiinas paiknevaid tohutusuuri päikesepaneelide välju, mis võimaldavad toota energiat loodussõbralikul viisil.
Pariisi konverentsil osaleva Eesti peaministri Taavi Rõivase sõnul seistakse praegu valikute ees, kas jätkata saastava majandustegevusega või liikuda suurema energiasäästu, läbimõeldud tarbimise ja nutikamate lahenduste suunas. Peaminister Rõivas on veendunud, et ka Eesti saaks panustada globaalsete väljakutsete lahendamisse uudsete tehnoloogiliste lahendustega.
Kliimaoht on ülepakutud?
Briti poliitik ja kirjanik Matt Ridley ning antropoloog Benny Peiser väidavad oma artiklis (NP,01.12.), et hirm kliimamuutuste ees on ülepaisutatud, sest isegi tänavu, El Niño aastal, pole erilisi kuumarekordeid sündinud. Autorid meenutavad ka, et viimase 10.000 aasta jooksul on meie planeedi keskmine õhutemperatuur olnud mitmel korral märksa soojem kui praegu. Ka on soojenemine jäänud tagasihoidlikumaks, kui 1990. a ennustati. Kanadas oleme aga kogenud, et viimased talved ja suved on olnud tavapärasematest jahedamad. Ajal, mil polaarjää sulamine toimub küll kiiremas tempos kui tavaliselt, nendivad NASA teadlased, et Põhja-Jäämeres on jää muutunud hoopis paksemaks.
Ridley ja Peiseri hinnangul on [inimtegevusest] tingitud kliimamuutused kardetust vähem ohtlikud ja aeglasemad.
Pärast mind tulgu või veeuputus!
Ometi on tõsiasi, et näiteks Euroopa keskmine õhutemperatuur on viimase 100 a jooksul tõusnud ca 1°C võrra ning ekspertide hinnangul võib see 2100. aastaks tõusta veel 2–6,3 °C võrra, kui kliimamuutustega aktiivselt ei võidelda. Isegi siis, kui temperatuur tõuseb vaid kahe kraadi võrra, võivad inimkonda tabada katastroofilised tagajärjed.
Mentaliteet à la „pärast mind tulgu või veeuputus” peegeldab kindlasti vastutustundetut ja hoolimatut suhtumist, sest meie järglased seisavad ju silmitsi kliimamuutuste tagajärgedega, ka võimalike veeuputustega – sõna otseses mõttes!
Poliitiline kliima
Aasta algul ütles USA president Barack Obama, et kliimamuutused on inimkonnale suuremaks ohuks kui terrorism. Samal seisukohal on jätkuvalt ka Kanada välisminister Stéphane Dion, hoolimata hiljutistest terrorirünnakutest.
Sellest, et poliitilised sündmused ületavad oma tähtsuselt kliimamuutusi, saime aimu president Obama teisipäevast pressikonverentsi jälgides, kus reporterid esitasid Pariisis presidendile peamiselt küsimusi poliitiliste päevasündmuste, mitte aga kliimamuutuste kohta.
kohta.
Võitlus kliimamuutustega nõuab raha
Muidugi on võitlus kliimamuutustega kulukas ettevõtmine. Euroopa Liit on valmis rahastama arengumaade kliimameetmeid summaga, mis küündiks 2020. aastaks 100 miljardi USA dollarini aastas. ÜRO võimaliku panuse kohta puuduvad andmed.
Arengumaad on kõige tõrksamad kliimamuutuste rahastamisel, ometi kannatavad just nemad kõige enam nende tagajärgede all. Pruugib meil vaid pilgud pöörata paljukannatanud Süüriasse, kus lisaks sõjahävingule on ikaldus tõstnud toiduainete hinnad taevakõrgusele, mis omakorda suurendab põgenike väljavoolu riigist.
Eesti Riigikogus 24. novembril toimunud seminaril arutati, kas ja kuidas võiks üleminek puhtamale majandusele mõjutada majanduskasvu. See puudutab muidugi ka põlevkivi tootvat Eestit.
Kriitiline piir või mitte?
Suurem osa teadlasi leiab, et tänapäevane võimas tehnoloogia, mõtlematult loodusesse paisatavad kemikaalid, ülerahvastatus ja tarbimishullus on jõudnud kriitilise piirini, mis mõjutab meie tsivilisatsiooni tulevikku. Chicago ülikooli kliimateadlane David Archer on veendunud, et kogu praeguse globaalse saasta eemaldamisele võib kuluda koguni tuhandeid aastaid.
Kliimamuutuste osas on palju erinevaid nägemusi ja stsenaariumeid – nii süngeid kui optimistlikke. Kellel on õigus? Nagu 2009. a Kopenhaagenis toimunud samasisulise kokkusaamise kogemused näitavad, pole mitte kerge saavutada konsensust ehk jõuda kõiki rahuldava kokkuleppeni.
Üha murelikumalt küsitakse, kas inimkond suudab veel vältida hukutavat apokalüpsist? USA keskkonna- ja välispoliitika ekspert Michael A. Levi väidab ajalehes Washington Post (30.11), et isegi juhul, kui iga riik peaks sõna ja täidaks Pariisi konverentsi lõppdokumendiga võetud kohustusi, ei eemaldaks see kliimamuutuste katastroofi riski.
Tema arvates on aga Pariisi konverents oluline alus kliimamuutuste teema teadvustamisel. Selle seisukohaga tuleb nõustuda.
Elle Puusaag
