Sobiva hoone kujundamine (v.t. pilt 1) arenes kiiresti ja suur ühiskondlik vaimustuse surve purustas takistusi ja tingimusi, mida lootusi umbusaldav rahvas oli üle aastate seadnud projekti ja selle eestvedajatele ette.
Ehitusprojekt oli juba rakendamisel, kui avastati täiesti ettenägematu ja kohutavalt hirmus asjaoluline fakt. Üldkoosolek kuulas kohe küsimuse üle ja otsustas, et Mertoni tänaval poleks võimalik eestlastel edukalt elu elada. Krunt läks taas müügile ja Toronto Eesti Maja asukoha otsing jätkus. Aasta oli 1959.
See lugu ja selle tagapõhi on tänapäeval vähe tuntud ja enamasti ära unustatud. Ajal, kui paistab, et meie ühiskondlik ajaratas on sattunud sarnaste rööbastega teelõiku, oli mul väga huvitav lugeda sellest Karl Eerme kirjutatud Eesti Maja “saamise loost”, mis ilmus 1963. a ja mille allikalt on tänane artikkel sündinud.
Esialgu huvitas mind kõige rohkem, et A/S Toronto Eesti Maja oli umbes kümne aasta jooksul teinud vähemalt kuus kindlat pakkumist omandite eest, millest igast ühest oleks võinud kujuneda esimene Toronto Eesti Maja:
1. Juba 1953 tehti pakkumine tühja krundi jaoks, mis asub Davenporti ja McFarlandi nurgal, üks blokk lääne pool Dufferini. Lai, aga mitte sügav krunt asub järsu mäe küljel ja täna seal seisab tagasihoidliku kujuga slovaki luterlaste kirik. Ümbruskond ja selle võimalused pole eriti vaimustavad.
2. Samuti 1953. a, erikoosolek otsustas mitte osta krunti ja seal asuvat kahte maja, mis seisid 224 St. George'i tänaval. Hind (75,000.-) olevat liige kõrge ja olemasolevatest majadest poleks suurt kasu olnud. Samal aadressil täna seisab 10-korruseline korterimaja. Tol ajal elasid paljud eestlased seal ümbruses ja tagantjärgele – võimalused paistaksid põnevad.
3. 1955. a tehti pakkumise endisele sünagoogile, mis seisab 257 Shaw Streetil (just lõuna pool Dundast) ja mis tänapäeval majutab slovakkidest katoliiklaste kirikut. Maja ise ei paista eriti kasulik välja, aga mine tea, millised ümber- või ülesehitamise võimalused oleksid välja kujunenud? Krunt asub Trinity-Bellwoods pargi nurgas, park pole alati olnud stiilsete hipster ‘ite kants nagu tänapäeval. Krundil puuduvad ka igasugused auto parkimise võimalused.
4. 1950ndatel kolis Toronto juutide ühiskond üldiselt põhja poole mööda Bathursti. Endised kesklinna sünagoogid ja rahvamajad olid kõik müügil ja paistab, et aastal 1958 uuris A/S Eesti Maja tõsiselt kahte veel sellist omandit: 709 College Street – Montrose ja Crawfordi vaheline krunt, kus praegu asub rida poode ja restorane. See on praeguse “Väikese Itaalia” keskpaigas ja võiks oletada, et eestlaste elu seal oleks huvitav olnud. Samuti omand, mis asus 9 Brunswickil, endise suure haigla külje all ja Kensingtoni turu piiril, oleks teistsuguseid võimalusi meie ühiskonna arengule pakkunud.
5. 1950ndatel ja hiljem, oli Merton Street nagu mahajäetud, piiridevaheline rajoon. Suur kalmistu ja raudtee olid lõuna pool, nn. “North Toronto” algamas alles põhja pool ja tänav ise kuskile kaugele ei ulatu. Seal asusid väiksemad tööstused ja kaubandushooned, nende hulgas “Atlas Roofing'u” ait, aed ja büroo, aadressil 48 ja 58 Merton St.
See krunti osteti 1959. a. kevadel $125,000.- eest. Aasta lõpuks olid uhke ehitusprojekt ja selle eelrakendustööd juba tublisti arenenud, kui ilmus uskumatult šokeeriv fakt: tol ajal asus Merton Street nn. “kuivas” linnaosas.
Üldkoosoleku hääletamises oleksid 116 jätkanud karsklastena, kuid 1,108 olid selle vastu ja sellega krunt pandi müügile.
See õnnestus müüa, väiksema kaotusega, alles mõni aeg hiljem Girl Guides Canada keskorganisatsioonile, mis ehitas sinna oma peakorteri ja mis asubki seal tänapäevani. Vaatamata gaidide mõjule, ei kestnud alkoholikeeld kuigi kaua seal kvartalis, mis on nüüd viimase kahekümne aasta jooksul kõvasti ümber ehitatud ja kus on mitmed luksuslikud kondomiiniumid.
Olgu, mis Mertoni tänava tulevik oleks meie ühiskonnale toonud, kohe leiti uus võimalus – linn pakkus välja krundi 958 Broadview koos sealse vana, “armetus olukorras” koolimajaga.
A/S Toronto Eesti Maja tegutses julgelt, arvestades, et kõik oma rahad olid ikka Mertoni krundis kinni, ja 1. aprillil 1960 “võitis” napilt enampakkumise oksjoni.
Esimene kavatsus oli vana ja kulunud koolimaja lammutada. Noor arhitekt Elmar Tampõld kavandas monumentaalse 14,350 ruutjalase ja 1,108 istmekohaga saaliga hoone, mis oleks oma alla võtnud peaaegu kogu krundi, “fassaadiga Doni orgu” (v.t. pilt 2).
Kas on põhjust tunda kahju, et tolleaegne juhatus – ajal, kui kogutud rahad olid ikka Mertoni krundis kinni ja ühiskonna toetus ebakindel – ei julgenud sellise suurejoonelise kavandiga edasi minna? Lõpuks otsustati koolimaja lihvida ja tagasihoidlikum saal sinna juurde ehitada.
Meie tänane “suur saal” sai juba 1963.a suve lõpuks valmis ja selle tähistamiseks ilmus sama aasta sügisel Album, millest ma viiskümmend aastat hiljem õppisin midagi mõtlemapandavalt huvitavat meie ühiskonna ajaloost.
Mart Pikkov
