Edu, esimese automaatselt juhitava ballistilise raketi V2, nn kättemaksurelva massiproduktsioon oli võimalik saavutada aga ainult tänu sunnitööliste ja vangide tööpanusele. Vangi võetud inimesed olid sunnitud töötama ebainimlikes töötingimustes, nende valmistatud „imerelvad” tõid endaga kaasa surma tuhandetele belgialastele, inglastele ja prantslastele ning pommitasid sadu Euroopa linnu varemeteks. Peenemündest lasti õhku kuni 3200 raketti, peamiselt Londoni ja Antwerpeni suunas. Surma said tuhanded tsiviilisikud. Veelgi rohkem inimesi suri aga Göttingeni lähedal olevas Mittelbau-Dora kontsentratsioonilaagris, kus rakett V2 sügaval maa all kokku monteeriti. Vangidele lisaks töötas uurimiskeskuses umbes 3000 „idatöölist” Poolast ja Nõukogude Liidust.
Rakettide edasiarendamist ja tootmist juhtis alates 1937.a tuntud saksa raketiteadlane Wernher von Braun. Teda huvitas eelkõige kosmose vallutamine, kuid karjääri nimel oli ta valmis töötama Hitleri eesmärkidegi huvides. Auahne insener astus füüreri partei NSDAP (liikmepilet 5.738.692) ja 1940 ka Relva-SSi (Nr. 185.068) liikmeks, tõustes kuni Sturmbannführeri auastmeni. Tema kuulumine Relva-SSi sai avalikkusele teatavaks alles peale von Brauni surma.
Tänaseni otsivad ajaloolased vastust küsimusele, kas von Braun oli kosmosekangelane või hoopis sõjaroimar? Üks on kindel, ta oli kahtlase moraaliga tehnikageenius, kes ei ehitanud mitte ainult Hitleri jaoks V2, vaid viis ka USA astronaudid kosmosesse. Pruuni ainuvalitseja käsilane teadis vägagi hästi, millistes tingimustes elavad ja töötavad sunnitöölised, kuid rääkis, et inspektorid ei näinud kunagi ühtegi surnut või vangide füüsilist karistamist. Tema, apoliitiline tehnik ei tundnud mingisugust kaastunnet, veel vähem vastutust. Oma arvukate ohvrite ees ei pidanud Peenemünde tehniline direktor vajalikuks kunagi vabandada. Usedomil valmistati veel õhutõrjerakett „Wassenfall” ja esimene tiibrakett V1.
Wernher von Braun katsetas juba 1930ndate aastate alguses raketidüüside ja vedelkütusega. Tollal ainult 20-aastase sakslase suurim probleem oli, nagu paljudel teistelgi andekatel teadlastel, rahapuudus oma idee finantseerimiseks. Ühel päeval peatus kosmoseentusiasti ees must limusiin. Sõjarelvade ametist tulnud mehed pakkusid tööd ja nagu von Braun hiljem on öelnud, ei huvitanud teda raketitööstuse moraalne pool, vaid ta mõlgutas mõtteid ainult selle üle, kuidas kullast lehma kõige efektiivsemalt lüpsta.
Süümepiinadeta visionäär teadis alati, kuidas tõhusalt tegutseda oma isiklikes huvides, sest ta ei lüpsnud mitte ainult natse ega õnnetuid vange, vaid ka ameeriklasi. Von Braun oli seda tüüpi teadlane, kes polnud mentaalselt võimeline mõtlema oma leiutiste ühiskondlike ja poliitiliste tagajärgede peale. Ükskõik, kelle teenistuses ta ka ei olnud, sõlmis Weimari eliitkooli lõpetanud Preisimaa aadliku poeg pakti kuradiga. Peale sõda jooksis Hitleri-mees ameeriklaste juurde öeldes: „Minu kodumaa on kaotanud kaks maailmasõda. Nüüd soovin ma seista võitjate poolel.” Muidugi võeti ta avasüli vastu, ainult kolm kuud hiljem maandus raketi V2-isa omal uuel kodumaal, temaga kaasas 125 kolleegi Peenemündest. USAs lihvis sakslane tehniliselt oma V2-raketti ja leiutas uue keskmaaraketi aatomipommide jaoks. Kui president John F. Kennedy, masendunud oma poliitilistest vigadest, otsis külmas sõjas avalikkuse jaoks uut triumfi, leidis ta selle mehes, kes oli varem teeninud ustavalt pruuni füürerit. Kaks korda varem oli von Braun püüdnud Hitlerit panna innustuma oma raketiprogrammist, asjatult. Nüüd leidis ta toetajaks ühe demokraatliku riigi presidendi. 20. juulil 1969 saavutas tehnikahull oma eesmärgi: 110 meetrit kõrge rakett Saturn V, mis oli ehitatud von Brauni juhtimisel, viis Kuu peale maailma esimese astronaudi. Huntsville'i (Alabama osariik) elanikud kandsid natside käsilast seejärel kätel. Veel tänapäeval on näha sealses kosmosemuuseumis von Brauni töölauda, millel on Peenemündest kaasatoodud arvutuslükati. Mitte ühtegi sõna V2-raketi verise mineviku kohta, mille ees lasevad külastajad nüüd ennast meelsasti naeratades pildistada.
Peenemünde katsetuskeskuse jõujaamas on tänapäeval muuseum ja hea akustikaga saal, kuhu mahub kuni tuhat kuulajat. Mitmesti on arutatud, kas tehas, kus kannatasid sajad süütud inimesed, on üldse õige koht musitseerimiseks. Kuid nagu vanameister Kurt Masur (86), kes on ka üks Usedomi muusikafestivali asutajatest ja nüüdseks aupatroon, on öelnud – Peenemünde hoiatab ja lepitab.
www.peenemuende.de (Vt Aino Sieberti artiklit „Eesti muusikud panid… “)
Aino Siebert
