Aga tema vasta, et kui see purk ükskord täis saab, siis on see tükk valuutat. Ütelgu keski veel, et sent pole raha ega lutikas liha. Sent pole jah üksipäini midagi, aga ulgakesi on nad tollarist üle.
Noh, korjas teine neid peris oolega ja purgi kaaneni oli vaevalt veerand tolli, kui äkisti käis pauk ja seitung kuulutas, et sent viskab sussid püsti. Ei Kata uskund ja täitis purki edesi, aga siis tuli uus teade, et ongi jokk. Katakesel jäi alumine mokk ripakile nigu oina seesamune, noh… Aga südame tegi kõvaks ja oma tühja tööd leinama ei akand.
Minul tegi see asi küll meele natuke kurvaks. Ega mul raha tühjast kahju old, aga see lihtsalt tuletas meelde, et sedasi kõige liha teed läheb kõik siin patuses maailmas. Nüid on siis pennil peied peetud, sent surnud, kopikas koolnud, kross kärvand ja veering vedru välja visand. Kesse teab, kuniks tollaristki tolku. Millal miljunisi matma akatasse, seda vast mu silmad ei näe, aga mine sedagi tea.
Ajalugu kordub jah. Vanaisa korjas tsaari rublasi, pani nad laua nuka pääle ja luges iga lauba õhta, endal õnnis nägu ees. Läks tsaar ja läksid tema rublad. Tulid kerenkad, tulid ooberostid, pold neil kah pidu, pärast küta teistega vai ahju. Ja eale eesti kroonile on kah ühe ja sama sajandi sehes kaks korda külma tehtud. Esimese kärna panid talle võerad vallutajad, teine kord eurutasid teda omad allutajad.
Ea et Kata vihaga purki puruks ei löönd. Las ta seisab seal riiulil ja tuletab meelde, et meil kellelgi pole siin jäädavat linna. Et eile oli sul raha nigu ratsaobese pabulaid, täna ainult mälestus…
Aga mäletada on kah ea. Peris armas raha oli see pisike punane pennikene. Ega ta tühja eest midagi osta ei saand, aga kadunukesest ei sobi pahasti mõtelda. Rahu tema põrmule!
Kargu Karla
