Ustavusvande olid andnud ka kõigi eelmiste riigikogude liikmed, kuid senini on mõndagi tehtud, mille puhul on tähtsamaks peetud erakondlikke eesmärke ning isegi ainult isikliku edu saavutamist. Uute erakondade riigikokku saamine on ilmne kinnitus, et valijad ootavad kõigilt ustavusvande aateliselt täitmist. Maailma olukorrad, eriti aga Venemaa tegevus, on praegu raskesti ettearvatavad – teame vaid seda, et sajandite vältel on Venemaa olnud eestlaste vaenlane. Center for European Policy Analysis raporti nr 34 (28.01.13) autor Edward Lucas kinnitab, et Venemaa kaugema eesmärgi saavutamise kavade tõttu tuleb Venemaaga suheldes mitte järeleandmisi teha. Eesti senine põhimõte Venemaalt heanaaberlikud suhted välja nuruda võib eesti rahvusele lausa hukatuslikuks kujuneda. Ühepoolne hea suhtumine ei saa mitte kuidagi takistada Venemaad rakendamast oma doktriinides määratud rahvuskaaslaste au ja vara kaitsmist Eestis.
Põhiseaduse §121 lubab riigikogul ratifitseerida lepingud, mis muudavad riigipiire. Ent ometi asuti ratifitseerima lepingut, milles pole ainsa sõnagagi märgitud, et see leping (allkirjastatud mais 2005) paigutab Eesti ja Venemaa vahelise piiri senini olnud paigast teise kohta. Ausate osapoolte vahelised lepingud, mis varem kehtinud olukorda mingil viisil muudavad, selgitavad alati, mida muudeti ja miks seda tehti. Uues riigipiiri lepingus muutmise märkimata jätmine oli Venemaa – ühepoolne ja selgelt pahatahtlik – nõue. Pahatahtlikult on Venemaa ka korduvalt mitte ainult eitanud Eesti okupeerimist, vaid ka kinnitanud, et eestlaste ja nende elamise ala on alati Venemaa osa olnud. Põhjuseid järeleandmisi mitte teha on seega mitu.
Venemaa võttis mais 2005 sõlmitud lepingult tagasi oma allkirja, kuna riigikogu lisas viite Tartu rahulepingule. Veebruaris 2014 allkirjastati uus piirileping, milles pole Venemaa nõude kohaselt sõnu „muutmine” ja „Tartu rahuleping”. Suusõnaliselt lubati Venemaale, et leping ratifitseeritakse ilma täiendava selgituseta. Valitsus oli saanud selle lubaduse andmiseks eelmiselt riigikogult vajaliku heakskiidu. Valitsus soovib, et too leping saaks nii kiiresti kui võimalik ratifitseeritud – ilma et uus riigikogu saaks põhjalikult analüüsida, miks 95 aastat kehtinud, eestlaste õigusi kaitsev piirileping tuleb asendada uue, Venemaa diktaadi kohaselt sõnastatud, Tartu rahulepingu tähtsust vähendava, riigipiiri lepinguga.
Uue lepingu sõlmimise ihalejad on väitnud, et põhiseaduse §122 võimaldab sõlmida Venemaaga „teisi riikidevahelisi piirilepinguid”. Seda on kinnitanud ka välisminister riigikogus uut riigipiiri seadust kirjeldades. See on üsna meelevaldne väide ning ilmselt põhineb nende tarkusel, kes on väitnud, et nad on nüüd „õppinud põhiseadust tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes”. Tajumata, et põhiseadus on riigi põhikorda sätestav seadusandlusakt, mille sätted saavad tähendada ainult seda, mida eesti kirjakeelt oskav hääleõiguslik kodanik lugedes saab neile omistada. Riikide vahelisi suhteid korraldav rahvusvaheline õigus lubab väitluste korral seadusesätete sõnastusi teistsuguseks tõlgendada, kuid üldiselt siseriiklikud dokumendid tõlgendamist ei vaja.
Kuna Eesti on aastal 1918 rajatud riik ning kuna Eestil on maismaapiir Venemaaga ja Lätiga, siis tuleb järeldada, et §122 ei saa tähendada, et Eesti ja Venemaa vahelise piiri ühe osa paiknemine oli okupatsioonieelsel ajal veel määramata. Piir Venemaa ja Eesti vahel oli toona ja on praegu määratud Tartu rahulepinguga ning Lätiga on Eestil kaks piirilepingut. Kui riigivõim peab kasulikuks idapiiri läänepoole liigutamist, siis peab §122 sätestama: „Eesti maismaapiiri osa Venemaaga on määratud Riigipiiri lepingus kuupäevaga 18.02.2014 ning Läti osa kahe piirilepinguga”. Teades, et §122 on tänaseni muutmata, on veebruaris 2014 allkirjastatud leping (edaspidi Paeti Leping) põhiseaduse vastane ja §123 kohaselt ei või sellist lepingut sõlmida. Veel rangemalt muutub Paeti Leping põhiseaduse vastaseks, kui §2 jäetakse muutmata. Seda paragrahvi võib muuta vaid rahvahääletusega.
Paeti Leping kingib 5,2% Eesti maa-alast Venemaale. Ilmselt selle kingi tõttu muundub – Urmas Paeti ja Marko Mihkelsoni kindla veende kohaselt – Paeti Leping Eestile oluliseks julgeoleku tagatiseks. Kuna uues piirilepingus ei ole ainsatki sõna, mis võiks julgeoleku või selle tagamisega kaudseltki seostuda, siis tuleb järeldada, et eespool mainitud kindel veene on lihtsalt labane vale.
Veel võime tõdeda, et kui mõnes lepingus on midagi ebamääraselt sätestatud, siis üldiselt asuvad osapooled oma väidetele ja sätete tõlgendustele õigustusi otsima. Nii võisid riigivõimu esindajad oma juriidilistelt nõustajatelt küsida, kuidas põhiseadust selles küsimuses tuleb rakendada. Selle asemel, et poliitikutele selgitada, et Eestil pole kõige vähematki vajadust asendada Tartu rahulepingu kolmas artikkel mingi uue välislepinguga, hakkasid riigivõimu nõustajad suurima innuga, ning tõde vaid segavaks asjaoluks pidades, otsima õigustusi uue riigipiiri lepingu sõlmimiseks – mitte selle sõlmimisest loobumiseks!
Need, kes on nõus ratifitseerima Paeti Lepingu, kinnitavad oma eksliku teoga, et tänane Eesti Vabariik ei ole see riik, mis rajati veebruaris 1918 ning mis on tänaseni olemas olnud. Pikka aega küll de jure staatuses, kuid ilma seda olukorda ise põhjustamata. Paeti Lepingu ratifitseerimine võib õigustada rahvusvahelise õiguse akadeemikuid ja juriste väitma, et Eesti ikkagi oli vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud. Täiendavalt on ju teada, et Eesti poliitikud on pidanud vajalikuks: andestada Nõukogude Liidu räiged inimsuse vastased kuriteod ja genotsiid; loobuda Venemaalt okupatsiooni kahjude hüvitamisest; käsitleda hulga süütute eestlaste hukkamist, kümnete tuhandete Siberi surmalaagritesse saatmist ning ligi poole sajandi pikkust raudse eesriide taga elamist ja taandarengut ajaloolise paratamatusena. Ülima tõenäosusega loodab Venemaa, et nende diktaadi kohane piirileping on väga tähtis lisa dokumentidele, mis võimaldavad rahvusvahelisel kohtul järeldada, et tänane Eesti Vabariik on üks endine Nõukogude Liidust lahkunud liiduvabariik.
Vaatamata eestlaste põhiõiguste eiramist toetavatele põhimõtetele ja vääratele tegudele, on ennistatud Eesti olnud juba rohkem kui kakskümmend aastat läänemaailma täisõiguslik liige ning see olukord ei olene sellest, kas Venemaa tunnustab või ei tunnusta Eesti Vabariiki või millisel määral Eesti suhtleb Venemaaga. Siinkohal on sobiv tõdeda, et politoloog, riigiõiguste teadlane ja ühe USA presidendi Nõukogude Liidu asjade nõunik Paul Goble on öelnud: „Eesti praegune poliitiline süsteem on edukas seepärast, et selle alus on põhimõte, et Eesti on de jure olnud riik alates 1920. aastast, isegi kui Moskva ei andnud vahepeal võimalust olla de facto riik.”
Venemaaga võib piiri paiknemise muutmist hakata siis arutama, kui Venemaa on muutunud püsikindlalt demokraatlikuks riigiks. Seniks võib kontrolljoon riigipiiri kohustusi jätkuvalt täita. Kindlasti on vaja Paeti Leping denonsseerida ning Venemaale meelde tuletada, et Helsingi kokkuleppe kohaselt on nad kohustatud Eesti ja Venemaa vahelise piiri okupatsioonieelsetesse paikadesse liigutama.
Austusega,
Harri Kivilo
31.03.15
