fbpx
Telli Menüü

Põgenikena Eestisse

Kui sõda koputas uksele

,,Me olime vaid 100 kilomeetrit piirkonnast, kus langesid pommid ja käis sõjategevus,“ räägib Kateryna Sytnyk, kui temaga interneti vahendusel vestleme. Ja ma jään mõttes arvutama, et see oleks sama, kui kusagil Toronto kesklinnas elades käiks sõda Barrie või Guelphi läheduses.

Eestis võiks end Haapsalusse mõelda, kui sissetungija juba Tallinnas. Millised otsused tuleks vastu võtta, kui pere ja laste turvalisus on ohus.

Kaks aastat enne 2022. aasta Venemaa sissetungi Ukrainasse kaotas Kateryna oma mehe südamerikke tagajärjel. Kodus oli kolm last kasvamas ja ta ise kuuendat kuud rase. Raske oli üksinda hakkama saada, kui harjunud, et keegi on kõrval igatpidi toetamas ja abistamas. Ja nüüd oli ta veelgi raskema otsuse ees, kas jätta kodu Donetskis või loota, et sõda temani ei jõua. Noor naine imestab oma Tallinna kodus istudes, kust leidis ta jõudu ja pealehakkamist, et pakkida eelmise aasta märtsis kohver ja võtta ette tee teadmatusse. Suureks abiks olid talle ta 16-aastane tütar ja 13-aastane poeg, kes hoolitsesid väiksemate õdede eest, kes nüüd 7 ja 2. Aga nagu arutame, siis emades peituvad tihtipeale jõuvarud, mille olemasolust tavaelus aimugi pole.

Paljud on kindlasti näinud pilte ja videolõikusid rongidel põgenevatest ukrainlastest. Just nõnda jõudis Kateryna pere Poola piirile. Vagunites oli tihedalt inimesi, õhku oli vähe, sest aknaid ei tohtinud turvalisuse tagamiseks avada. Põgenikel oli küll süüa kaasas, kellel rohkem, kellel vähem, aga paljud polnud mõelnud vee peale. Seda jagati siis omavahel. Rongis pakuti tee jaoks kuuma vett, mida siis joomiseks jahutati. Poolas olid juba vastas abilised, kes korraldasid toitlustamist ja ööbimist. Ning muidugi kõigi Ukrainast saabunute edasitoimetamist. Kateryna mõte oli jääda võimalikult Ukraina lähedusse, et niipea kui saab, tagasi minna. Ta ei osanud küll Eesti peale isegi mõelda, sest tunnistab, et ega ta palju selle riigi kohta ei teadnud, kuid võttis ikkagi pakkumise vastu, sest muud kohad jäid veelgi kaugemale. Ta ei kujuta ka ette, et lendaks Kanadasse, nagu mitmed kaasmaalased teinud.

Nad jõudsid bussiga Tallinna, kus pere leidis peavarju Pirita vanas hotellis, mis kunagi olümpiaregati jaoks ehitati. Esimest korda üle mitme päeva tundis ta kergendust. Lõpuks sai ta panna ukse kinni ja end lõdvaks lasta. Ei olnud vaja arvestada võõrastega, kellega nad mitu päeva ühiselt edasi liikunud ja ööbinud olid. Ta on ütlemata tänulik Eesti Pagulasabile, kes korraldas hiljem veel uue elamise leidmise ning selle sisustamise. Olid nad ju tulnud ära vaid lapsevankri ja ühe kohvriga, milles peamiselt ainult laste riided.

Tema lapsed on saanud abi psühholoogidelt, 13-aastane poeg käib siiani teraapias. Mõtlen siin lapsevanemana, et ega pole ilmselt väga kerge varateismelisena läbi elada nii mitu traumat. Isa kaotus, siis sõja tõttu kodu ja sõprade mahajätmine ning elama asumine riiki, millest eriti aimu polegi. Ei peagi väga imestama, kui hing selliste asjadega leppida ei suuda ning protest tõuseb isegi tavaliste asjade vastu nagu koolis käimine ja õppimine.

Pere on nüüdseks saanud Mustamäel püsivama elamise, mille nad tänulikult vastu võtsid, sest praegu pole neil kindlasti mingit võimalust ise valima hakata. Kaks vanemat last käivad Tõnismäele loodud Vabaduse koolis, kus nad saavad jätkata õpinguid nii ukraina kui eesti keeles. 7-aastane tütar õpib aga juba Eesti koolis esimeses klassis. Ta oli küll mures, kuidas hakkama saab, kuid siiani on kõik hästi läinud. Ukrainas alustavad lapsed kooliteed juba kuueselt, nii et ema lohutussõnad, nagu oleks see esimese klassi uuesti läbitegemine, aitasid palju. Noorem laps käib eestikeelses lasteaias. Ukraina on lubanud mujal omandatud haridust tunnustada.

Kateryna on hariduselt raamatupidaja. Ta otusustas võtta kinni võimalusest teha läbi lühikese raamatupidaja-kursuse, et tutvuda Eestis kasutatava terminoloogiaga ning põhimõtetega. Kuigi, nagu ta ise mainib, ega raamatupidamises palju erinevusi tavaliselt ei ole. Ta tahab teha kõik, et suudaks edaspidi ise peret ülal pidada ning poleks koormaks riigile, kus ta varjupaiga leidis.

Tema pere on kasutanud mitmeid võimalusi laagrite ja ekskursioonide kaudu tutvuda Eestiga ja Eesti ajalooga. Kateryna imestab, kui palju eestlased nõukogude korra ajal kannatasid. Millegipärast arvati, et Balti riikides oli olukord palju parem. Talle meeldib eestlaste lahkus ja abivalmidus, aga samas nendib nukralt, et ukrainlastes ja eestlastes on ikka hulga erinevusi. Ta igatseb olla oma maal ja oma rahva hulgas. Ta igatseb ka Ukraina soojust ja päikesepaistet, kuigi nimetab, kui palju kenam ja puhtam on Eesti võrreldes tema riigiga. Hinges on ta tagasi oma kodumaal, aga annab endale aru, et isegi kui sõda viimaks otsa saab, pole koheselt tagasikiirustamine tõenäoliselt kõige õigem. Ja siis kuuleb ta jutte, et kevadeks on kõik ehk läbi ning unustab igasuguse ettevaatlikkuse ja pakib mõttes juba kohvreid. Hetkel võtab tubli pereema elu päev päeva kaupa ning kõik otsused tulevikus teeb ikka siis, kui aeg selleks käes.

Mu teine jutuajamine on natuke lühem ja kuidagi veelgi kurvem. Olga (nimi muudetud vestleja soovil) kasvas üles Mariupolis, mis on tema sõnade järgi kõige kaunim terve ilma peal. Ta mõte oli seal vastu pidada ning lootus suur, et sõda saab kohe otsa. Kui aga pommitamised ei lakanud ja kui ta ühel päeval oma ema koos mõne naabriga (kes olid lõkkel süüa tegemas) mahalastuna korterimaja ukse eest leidis, siis tundis ta, et ta peab leidma viisi, kuidas lahkuda. Ta oli juba oma Ukraina sõjaväes teeniva poiss-sõbra kaotanud ning isast ei tea siiani midagi. Ukraina poolele põgenemine oli keerulisem, ja kuna ta ise oli terve oma elu peamiselt vene keelt rääkinud, siis lootis ta, et Venemaa kaudu läheb ehk asi kergemalt. 

Olga ei peatu pikalt sellel, kuidas pidi kannatama alandamist ja mõnitamist vene ametnike poolt. Pigem nimetab, et õnneks leidus inimesi, kes olid nõus teda aitama. Koos ühe teise ukrainlannaga suudeti jõuda Narvani, kus juba eestlased neid vastu võtsid ning igati aitasid. See oli tema jaoks meeletu kergendus, kuigi süda nutab Ukraina pärast siiani. Olga on leidnud tööd ühes kontoris, kuigi on hariduselt ajalooõpetaja. Ta on mõelnud õppida Eestis edasi, kuigi võib-olla mingit teist eriala, sest ta nimetab natuke kibestunult, et mis see ajalootundmine on aidanud, kui inimesed sellest midagi ei õpi. Ka tema tahab tagasi Ukrainasse, kuid arvab, et alustaks Mariupoli asemel hoopis mujal. Sest see linn on tema jaoks liiga palju valu täis. 

Mõlemad naised ei suuda aru saada, kuidas küll tänapäeval sellised asjad Euroopas juhtuda võivad. Nad nimetavad ka, et pole kunagi varem nii suurt viha tundnud oma naaberriigi vastu kui nüüd. Ja ei oska ette kujutada, mis võiks nende arvamust Venemaast muuta. Samas räägin ma Katerynaga vene keeles, sest see on keel, mida me mõlemad mõistame. Ta õpib juba hoolsalt eesti keelt ning saame isegi natuke eesti keeles mõne sõna vahetada. Katerynaga lepime kokku, et võiksimegi iga nädal korra eesti keelt harjutada. 

Meie vestluse lõpul nimetavad mõlemad naised, kui tänulikud on nad kõigile, kes on ühte või teistpidi ukrainlastele toeks ja abiks olnud. Nad olid üllatunud, kui said teada, et nii paljud kanada-eestlased on oma toetusi Eestisse saatnud. Ilma kõige selleta oleks nende algus Eestis väga raske olnud. 

Nii et, kallis lugeja, kui soovid toetada Ukraina põgenikke Eestis, siis selleks on kõige lihtsam ja parem viis oma annetused EERO Kanada kaudu teha. Nemad väljastavad ka tulumaksukviitungi, mis kehtib Kanadas. Iga sent, mis jõuab Eestisse, ei aita ainult põgenikke, vaid on toeks ka Eesti riigile, kes ei pea kasutama varasid, mis on mõeldud eestlastele endile elamisväärse elu tagamiseks. EEROcanada.com lehelt leiab rohkem teavet toetuste tegemise kohta. (Vaata ka allolevat kuulutust.)

support Ukrainian refugees in Estonia

Loe edasi