Telli Menüü

Põldmarjakuu

Täpselt pooles augustis. Lõikuskuu. Ja tõesõna, niidavadki. Kõikjal siin me ümber. Kombainid, rohelised ja kollased. Ma olen nimelt jälle maal. Kolm nädalat olin olnud linnas ja lapsed vanavanematega Saarel. Vapustavalt pikk aeg olla lahus ja vapustavalt magus neid jälle näha! Kolmeaastane ütles: "Mamma, Emme, Mamma (segi läks). Ma mäletan sind!" Ja vanem tähendas: "Meil on nii palju rääkida, eks?" Sama lugu kordub igal pool, kui lapsed näiteks laagrites.

Linnatööd on ühest küljest äärmiselt tobe maale tuua. Aga kõik tahavad ju värsket õhku hingata. Ja mida teha? Isegi, kui pole just vaja teatud tööotsa võtta (nälg ju ei näpista, on kukeseente- ja põldmarjakuu), on inimene juba selline, kes kipub arvama, et kui sinu oskusi vajatakse, siis pead vastu tulema.
Kes ei tööta, see ei söö. Tikrite ehk karusmarjade nagu ka sõstarde korjamine pole ju tegelikult mingi vaev. Tuleb end vaid selleks häälestada. Kui omi põõsaid poleks, oleks tegelikult midagi puudu. Foto: Suvi Mari Sillak

Selle tõve tõsisem vorm on: kui sa ei tööta, siis sind pole olemaski. Või oled laisk lohe ja hakkad peatselt hallitama.

Siis on lapsekäruga jalutamaminek taevaõnnistus. Pealelõunane matk viib ühe unne ja teise kirevasse maailma. Sedamoodi õnnestus meil viljakoristuse peale sattuda. Suur roheline kombain niitis triticalet (nisu ja rukki hübriid) nii et tükid taga. Neid hüljatud tükke, aganaid, käisime muidugi lähemalt uurimas. Alul nägi põld oma kõrretüügastega kuidagi kurb välja. Seepärast oligi tore, et juba mõne päeva pärast oli kuulda sootuks teist sorti mürinat künka tagant. Muidugi läksime uurima. Nüüd oli habemik Jaan punase ratsu seljas, mis turtsus hoopis lõbusamalt kui too mürakas nurgeline kombain. Kui mitu aastat on mulle korrutatud, mis selle veereva mullakobestaja nimi on, mis traktorile taha haagitud, aga see on nii imelik sõna, et ei taha meelde jääda.

Maal tehakse sellist tööd, kui põldmarjad küpsed. Aga mõni toob arvutiga tööd linnast kaasa, istub toas ja siis korraks õue sirutama tulles, näeb põllul Jaani. Mida Jaan teeb? "Randaalib." Enne, kui oli äke, nimetati seda äestamiseks. Nüüd haagitakse traktori taha randaal ehk ketasäke (disc harrow). Alles mõne päeva eest niitis kombain siin kuldset vilja. Nüüd juba kobestatakse mulda uueks ringiks. Foto: Riina Kindlam Ei usu hästi, et esimese vabariigi ajal randaaliti, aga mine tea. Äke on see eest maruvahva sõna. “Põllumees Ekke äke on äge. Sellega ta ei rallita ega randaali, vaid äestab.” Selline võiks olla lugemiku näidislause. Võib-olla meenutab sõna äke puupulki, mis maakamarat murravad; uue aja põllutööriistal on tõhusamad teraskettad.

Kärussõitja oli juba suikunud, kui sattusin põldmarjade peale. Taimemäärajas on nende ametlik nimi põldmurakas, sulgudes põldmari. Teisel pool põldmarju olid lehmad. Meie vahel oli tegelikult veel elektrikarjus, mitme lookleva traadi näol. Lehmadki pidasid päevast puhketundi, seepärast polnud kuulda lehmakella kõlinat. Huvitav, et see toda ühte kirjakut, kes kella kaelas kannab (juhtlehm?) hulluks ei aja. Tal peavad olema raudsed närvid. Või äkki on üleüldse kurt. Väikestes kogustes on lehmakellakõlin inimkõrvale muidugi üliromantiline. Tavaliselt kuuleme seda õhtuhämaruses, kui lehmad on liikunud karjamaa meie maja poolsesse otsa. Siis läheme neid vaatama, tehes eelnevalt suuri jõupingutusi, et koer Pätu majast välja ei pääseks, sest tema poeb elektrikarjuse vahelt läbi ja ehmatab vissid minema kappama.

Tol hiljutisel ööl, kui ennustati suurimat meteoriidisadu, ärkasin õnneks kella 3 paiku ja läksin talu õuele pead kuklasse ajama. Täielik vaikus. Ainult lehmakell kõlises kauguses endiselt. Mõni üksik kilk ja ritsikas sekka. Mul õnnestus näha 3 n-ö langevat tähte ja 2 kihutavat satelliiti, enne kui kael kangeks jäi. Ei tahtnud üldse selle taeva alt ära minna. Nii soe ja võrratu oli öösärgis seal seista. Ainult korraks pani võpatama õuna kukkumine puult.

Kuna juba üleval olin, tõlkisin natuke ka Narva Muuseumi tarvis. Võtsin selle töö ammuilma, kui suvi oli veel noor, andmata endale täit aru, et töötähtaeg langeb marja- ja seeneaega. Teised puhastavad ja mina hoopis klõbistan klaviatuuril. Isegi lastele meeldib sõstraid ja tikreid korjata ja tikritutte puhastada. Põnevalt saladuslik on aga vahelduseks pliiatsi-paberiga tasaselt tõlkida, kui kõik teised tuduvad ja siis pista valmis tõlkejupp padja alla. See on ajavõit. Homme saab selle aja ees otsida kadunud sõpra, ühe jalaga punast rohutirtsu. Mamma väidab, et nägi ka. Ja et märga rohtu on vikatiga parem niita. Minul seepeale jälle suured silmad. Ohhoooo.

Riina Kindlam

Loe edasi