Aga nüid ajavad nisukest juttu, et varsti saevad posti enda kah pooleks, lõhuvad tükkideks ja teevad pilbastega pliidi alla tuld. Postikunturi uksed pannasse petsatiga kinni, silt ukse peale, et „määramata ajaks suletud”. Ise teavad täpselt, et määramata aeg on määratud mitte kunagi tulema. Ja et mõnel on sellest määratu kahju, see sildikleepijaid ei uvita.
Vot sedasi on asjad. Ärman seletas mulle ära, et nüütsel ajal on igasugu vaksid ja kuriirid ja iimeilid, mis on palju ehvektiivsemad kui post, olgu tõllaga vai ilma. Misjaoks siis neid postiljonisi ilmaaegu nuumata, tehku muud ja kasulikumat tööd. No sellega ma olin isegi natuke peri, sest ega need postipoisid pääle treikimise suurt midagi ei teind küll. Kui treigiaeg möödas ja kõrgem palk käes, siis akkasid usinasti kirju valesse majasse kandma ja eesti seitungit nädalate kaupa kunturis kinni pidama. Aga ikke nigu kahju natuke.
Aga siis kargas mulle pähe, et kui enam posti ei ole, siis pole kirjamarkisi kah vaja. Misasja need margikorjajad siis nüid tegema akkavad? Kas tottkomme korjama? Need ju kõik na ühtemoodu. Ärman pahandas minuga, et õppigu kulduursemalt kõnelema. Margikorjajaid pole ammu enam, neid kutsutasse nüid vilatelitsideks. Ja et need saavad kõik rikkaks, sest mark kui eelajalooline värk läheb irmsaste inda.
No kui palju raha käes, siis muidugi, jah, võib igaüks endale uhke vilatelitsimaja ehitada ja sisse kolida. Aga mida nad ikke ajaviiteks tegema akkavad? Kas raha lugema? Miski obi peab ju igal inimesel olema.
Ärman vastas, et see obi jääb kah olemata, sest raha on järgmine, mis ära kaob. Kõik kasutavad nüid plastikut ja taunlõudivad oma varandust ühelt arvelt teisele, pole vaja taskut kulutada. No kuramus, siis pole taskuvarastel kah enam elu, muutkui mine kooli, õpi ümber ja otsi uus elukutse. Mis sellest ilmast ja elust küll sedasi saab?
Kargu Karla
