Karaktereid ei ole palju: kuueaastane autohuviline poiss, tema ema ja tema endine vabadusvõitlejast isa; tädi Johanna, ema ooperilauljast poolõde ning Alan, tädi Inglismaal elav armastatu, seal BBC raadiouudiste diktor; uhiuus läikiv sõiduauto Pobeda, mida hakati Nõukogude Liidus 1946. aastal tootma ja selle salapärane autojuhist onu, kes sõbrutseb poisiga ja laseb tal autorooli keerata.
Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuse koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusse. Taska kirjutab raskest ja koledast ajast, süsteemist, mis sõitis üle kõigest ja kõigist, kes sellele ette jäid, olgu nad siis “vaenlased” või “omad”. Samas kirjutab ta inimestest, eestlastest, kes üritasid elada enda elu koledas sõjajärgses ühiskonnas, muutunud maailmas, kus ei saanud kedagi usaldada ning puudus kindlus homses päevas. (Anna Kaare kirjandusblogi).
Ilmar Taska raamat on põnevuselt võrreldav Sofi Oksaneni “Puhastuse” ja rootslase Stieg Larssoni detektiivromaanidega. Eesti romaanikirjanduses pole varem käsitletud Stalini okupatsiooni algust ega tolleaegset NKVD poolt laste värbamiskatseid. Autor on suutnud tabavalt esitada selle aja õudset õhkkonda ning teinud seda nii, et raamatut ei saa enne lõpetamist käest panna ja peab ühes joones lõpuni lugema. Samas on see haruldane poliitiline tutvustamine sellele koledale lõigule meie ajaloos ning ongi pea inglise keeles ilmumas. Võib veel nimetada, et Ilmar Taska vanaisa nahakunstnik Eduard Taska (1890-1942) arreteeriti NKVD poolt 1941. aastal ja mõrvati Venemaal vangilaagris.
Küsige Ilmar Taska raamatut “Pobeda” Estore'ist Toronto Eesti Majas.
Eda Sepp, Toronto
