Kaks küünalt on päev läbi mu kõrval põlenud ja jõulutäht aknal, kuigi targad juba leidsid Jeesuslapse üles. Alles olid vene õigeusu jõulud ja valgusallikad akendes tõstavad jätkuvalt tuju. Tegelikult see hämarus ei pea segama, ta ka kaisutab, kui lased.
Hea on meenutada, et on kohti, kus on pimedam veel. Kujutan ette meist laias põhjakaares tegutsejaid, kus ometi enamik tundub rõõmsalt hakkama saavat (rahulolevad naeratavad norrakad). Meil on vähem pime ja meilgi saab naerda! Kaevurilambiga kiiver või matkajate ja öösuusatajate pea- ehk otsmikulamp (ingl. headlamp) on tohutult lõbusad. Kui sa ei puksi vastu; ei võitle, põe ja kurda olude üle, siis hämarus kaitseb, nagu urg oma uruhiirt. Harjud ära. “Pea vastu,” ütleb seepeale eestlane. Võib-olla sain nooruspõlves Kanadas oma patarei päikseenergiast kõvasti laetud, igal juhul minust on saanud uute oludega kohaneja kameeleon. Või on see kromosoomides edasitiksuv pärandimälu?
Siiski, kui läinud laupäeval järsku ilmus päike, ei olnud seegi võõras. Sellistel puhkudel alati hüüame koos: “PÄIKE TULI VÄLJA!” Me teame, et ta on juhukülaline. Ja läinud ta ongi, kuni sära jälle ehmatades rõõmustab. Õnneks on lumi. Uus ja värske kihike. Kelgupark lasteaia koplis suureneb taas.
Kogu jõulukuu oli Eesti kui külmkapp, mis pidevalt vaalasuurusi lumevaalu kasvatas. Esimesel jõulupühal saabus järsku sula, mis sulises 5. näärikuupäevani. Suur hangede langus, aga mitte päris mullani. Enne pühi oli kõige paksem lumekiht imekombel Hiiumaal – 39 cm. Praegu näitab www.emhi.ee lumekaart, et 25-sentimeetrise lumekattega juhib Tuulemäe kagu-Eestis, pistes rinda ida-Hiiumaaga. Suusalembed ja lumememmed said vara hoo sisse ja nüüd kibelevad jätkama. Saabugu ning jätkugu teilgi seda emakese looduse tõhusaimat puhastajat-valgendajat. Pakendita ja keemiavaba, mahe tasuta kingitus.
Riina Kindlam