Kontroversiaalne inauguratsioonikõne
Presidendi inauguratsioonikõne tekitas meedias suurt elevust ja mitmeid küsimusi. Sel teemal ilmus sadu arvamusartikleid ja juhtkirju. Nagu senati vabariiklaste liider Mitch McConnell ütles, peegeldab see kõne selgelt USA astumist liberalismi ajastusse.
Obama asetas suurt rõhku nõrgemate ja vaesemate kaitsele; kutsus tagama laste turvalisust, soolist ja sotsiaalset võrdõiguslikkust; andma homoseksuaalidele võrdseid õigusi; võitlema kliimamuutustest tulenevate ohtudega; käivitama immigratsioonireformi, vastu võtma relvakontrolli seadust jm. Kõik need on ju olulised probleemid, kuid USA suurimaks mureks on praegu majandus, eriti kriitiline finantsolukord. Maininud justkui möödaminnes ja muuseas „meie defitsiidi suurust”, kaitses Obama samas programme, mille kärpimine ei tule kõne allagi, sh Medicare, Medicaid ja Social Security.
Jääb ka selgusetuks, mida president mõtles kollektiivse tegutsemise (collective action) all. Arvatakse, et see võib tähendada veelgi suuremat valitsust ja seega ka kulude suurenemist.
Lõhestunud Kongress
Pidu läbi, tuleb ametisse vannutatud presidendil tööle asuda. Obama demokraatide ja Esindajatekoda kontrollivate vabariiklaste vahel käib poliitiline võitlus mitmel rindel.
Fred Barnes kirjutab, et ajal, mil Obama pööras oma kõnes rohkesti tähelepanu erinevatele huvigruppidele, polnud tal mingit sõnumit edastada vabariiklastele ega väljendanud ta ka soovi koostööks nendega. See kummutab müüdi, nagu oleks president Obama pragmaatik. Barnes'i hinnangul püüab Obama administratsioon teadlikult süvendada lõhet vabariiklaste ja demokraatide vahel (WSJ, 21. 01.). Läinud pühapäeval ütles presidendi poliitiline nõustaja David Plouffe, et vabariiklased on takistuseks progressi teel. Kas see on ikka demokraatlik mõtteavaldus?
Vaidlused 2013. a riigieelarve ümber jõudsid mullu novembris ummikseisu, räägiti juba vältimatust kukkumisest fiskaalkalju servalt kuristikku. Ehkki seda suudeti viimasel hetkel vältida, on finantskuristiku äärele taas jõutud sel nädalal, kui Kongress arutab võlalae järjekordset tõstmist, mille põhjuseks on muidugi võlgu elamine.
Kongressis on eriti terav vastasseis riigivõla ja eelarve puudujäägi, ent ka mitmete välispoliitiliste probleemide osas.
Mis muutub USA välispoliitikas?
Thomas L. Friedman vaagis ajalehes New York Times (22.01.) USA ees seisvaid välispoliitilisi küsimusi ning soovitas uuel riigisekretäril John Kerry'l vältida suhtlemist probleemsete riikide juhtidega ja pöörduda otse rahvaste poole sotsiaalvõrgustike kaudu.
Lähipäevil peaks aset leidma president Obama rahvusliku julgeoleku nõuniku Tom Donilon'i visiit Moskvasse. Meedia teateil toob ta kaasa salajase kirja president Vladimir Putinile. Vene ajaleht Kommersant kirjutab viitega anonüümsele diplomaatilisele allikale, et emissar Doniloni eesmärk on rääkida sellest, kuidas näeb Washington suhteid Moskvaga Obama teisel ametiajal.
Eesti kaitseuuringute keskuse teaduri Hannes Hanso sõnul tuleb arvestada, et president Putin võib teoreetiliselt riigipeana ametis olla kuni 2024. aastani. Kahe riigi vahelised suhted on viimasel ajal Hanso hinnangul pingestunud (D,15.01.).
Võime vaid fantaseerida selle üle, mida sisaldab president Obama läkitus ametivend Putinile. Hanso hinnangul on Putin oma uuel ametiajal väga tõsiselt ette võtnud Euraasia Liidu idee, mis on aluseks end. NSVL re-sovetiseerimisele.
Meenutagem, et 2012. a märtsi lõpul kohtusid Seoulis tollaneVene president Dmitri Medvedev ja Barack Obama. Et presidentide vahelise neljasilmavestluse ajal unustati mikrofon välja lülitada, sai kogu maailm teada Obama skandaalsest lubadusest, et pärast ametisse tagasivalimist saab ta Moskvaga suhtlemisel [Moskva suhtes] suuremat paindlikkust üles näidata.
Meid, eestlasi, teevad murelikuks meediasse lekkinud andmed, et Valge Maja ei suhtu enam end. N. Liidu ruumi kui USA välispoliitika peamisse prioriteeti. Kui veel detsembris lubas riigisekretär Hillary Clinton aktiivselt vastu seista Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia re-sovetiseerimisele, siis Putini pressisekretär Dmitri Peskov nimetas pr Clintoni avaldust ebakompetentseks ning Washingtonist pole seda arvamust kommenteeritud.
•
Kõigile probleemidele vaatamata on USA endiselt ainulaadne superriik. Nüüd sõltub palju president Barack Obamast – kas ta oskab ja on võimeline kasutama seda unikaalset positsiooni.
Ajal, mil liberalism teeb USAs võidukäiku, soovib ajalehe New York Times kolumnist Ross Douthat sosistada võitjale aga kõrva: „Momento mori” (Ära unusta, et sa oled surelik).
Elle Puusaag
