Minu esimene lapsepõlveunistus oli saada metsavahiks, aga laulev revolutsioon segas selle ära. Tol ajal oli ühiskonnas kõige suurem kangelane ajakirjanik, aga kuna ajakirjanikud tundusid mulle kuidagi pinnapealsed, siis läksin kirjandust õppima, et siis saan tegeleda nii aja kui ka kirjandusega. Olen kogu aeg olnud raamatukoi. Kirjandus huvitas mind ikka, aga juba paari aastaga kadus huvi selle kui karjääriperspektiivi vastu. Aga et emale mitte pettumust valmistada, siis tegin lõpuks ikka diplomi ära.
Ehituse ja puutöö osas tekkisid suhted ja sidemed tegelikult juba õpingute ajal. Üks soomerootslane kutsus kaasa viikingiretkele, ta oli ehitanud viikingilaeva ja oli ise kapten. See retk jäi väga lühikeseks, sest Riia lahes tegime läbi laevaõnnetuse. Olid üle kümnemeetrised lained ja tüür läks puruks. Aga seesama kapten innustas mind hiljem haabjaid ehitama. Haabjas olevat viikingilaeva esiema, sest emapuu on Skandinaavia keeltes asp (‘haab’). Meil on see traditsioon säilinud ja ta palus, et viigu ma teda ehitajatega kontakti. Peeter Ilus ja Kaido Kama juhatasid mind vanade tegijate juurde.
(Pikemalt Eesti Elu Nr. 23 2022 paber- ja PDF/digilehes)
Rohkem teavet laagri kohta vt www.loimeleer.com
Lea Kreinin
