Montefiore kirjutab Jeesuse aegsetest paasapühadest Jeruusalemmas nii: ”Josephuse hinnangul tuli paasapühadele kaks ja pool miljonit juuti (juute “iga rahva seast”). Ainus viis tänapäeval sellest rahvasummast aimu saada, on külastada hadži ajal Mekat. Paasapühadel pidi iga pere ohverdama lambatalle, seepärast oli linn määgivaist lambaist ummistunud – ohverdati 255.600 talle. Palverändurid pidid kastma end mikvasse iga kord, kui lähenesid templile ning ostma kuninglikust sammaskojast endale ohvritalled. Kogu tähelepanu oli koondunud templile ja seda jälgisid Antonia kindlusest närviliselt ka Rooma sõdurid.”
Sellises rahvarohkes keskkonnas sisenes Jeesus oma jüngritega Palmipuudepühal Jeruusalemma, kui algasid paasapühade nädalapikkused suurüritused. Prohvet Jesaja poolt seitse sajandit varem kirjeldatud Jumala lunastusoperatsioon oli täpselt ajastatud. Jeesuse Kristuse sünniga oli juba alanud uus ajaarvamine – enne Kristust või pärast.
Kristuse ristisurma ja tema kolmandal päeval toimunud ülestõusmisega anti juutide paasapühadele uus, kogu maailma haarav sisu – ülestõusmispüha. On suurepärane, et see sõna peegeldab eesti keeles nii hästi ja täpselt edasi toimunut. Rahvapärased munadepüha või kevadpüha täiendavad seda ehk nüanssides.
Mulle meeldib, kuidas ortodokskristlased tervitavad üksteist ülestõusmispühal: “Kristus on üles tõusnud!” – “Ta on tõesti tõusnud!” Ingliskeelne Easter ja saksakeelne Ostern on tuletatud vanast inglise sõnast Eastre või Eostre, mis pidavat olema seotud indo-euroopa koidujumalanna Eostre nimega. On huvitav märkida, et Piibli järgi ruttasid just naised just koidu ajal Jeesuse hauale ja avastasid, et see oli tühi!
Juutide paasapühade (heebrea k. Pesach – möödumine) tähistamine sai alguse aastatuhandeid varem. Moosese korraldusel pidid kõik Egiptuse vangipõlvest pääsenud juudid oma imelise vabanemise lugu tänumeeles meenutama. Egiptuse vaaraole osaks saanud nuhtlused “möödusid” nende juutide kodudest, kus uksepiidad oli määritud ohvritalle verega. (2. Moos. 12. ptk). Juutide Pesach’st on tuletatud ladinakeelne Pascha, kreekakeelne Pashka ja ka eestikeelne väljend paasapühad, millest kristlik kirik on pärast Jeesuse lunastustööd kujundanud paastuaja. See algab 40 päeva enne ülestõusmispüha palvepäevaga. Erilise osa sellest moodustab viimane, nn Püha nädal, mis algab Palmipuudepühaga, järgnevad Suur Neljapäev, Suur Reede, Vaikne Laupäev ja finaalina ülestõusmisepüha. Kristlastele sai ülestõusmise päev nii tähtsaks, et seda hakati nimetama nädala esimeseks päevaks. Sealt pärineb meie emakeelne pühapäev. Vene keeles kannab see näiteks nime ülestõusmine (voskresenje). Ka kõige usuvaenulikumal punasel ajal ei suudetud seda nädalapäeva nimetust elimineerida või muuta.
Selline on lühilugu paasapühadel Jeruusalemmas toimunust. Jeesusest Kristusest sai kõigi rahvaste “paasatall”. Ristija Johannes tutvustas teda nii: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!” (Joh.1:29). Apostel Paulus lisab: “Sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud” (1.Kor. 5:7). Inglise keeles on Suur Reede Good Friday! Võime ehk küsida: “Miks? Mis oli selles head?” Aga sellepärast, et Kolgata ristil kandis Jeesus endaga kogu maailma, jah – ka minu ja sinu patte. Kas see ei ole hea? Elu möödalaskmised on andestatud – tohin elada oleviku julguses ja tuleviku lootuses! Gloria ja William Gaither on kirjutanud haruldase laulu, milles korduvad sõnad: “Et elab Ta, tohin olla julge, et elab Ta, on läin’d kõik hirm…” Selles on ülestõusmispüha sisu, saladus ja rõõm. Häid pühi, armsad kaasmaalased!
Jüri Puusaag
