„Lohengrin“ on läbi aegade Eestis kõige rohkem lavastatud Wagneri ooper („Tannhäuseri“ ja „Lendava hollandlase“ kõrval). Ka seekord on publikuhuvi kõrgele kruvitud. Ooperihuvilised pettuma ei pea – kaks esietendust olid viimse kohani välja müüdud ja vägev lõpuaplaus andis kõrge hinnangu kogu muusikalisele meeskonnale.
Lavastaja Micheil Dijkema on Lohengrini osatäitjateks kutsunud Cosmin Ifrimi Rumeeniast ja Uwe Stickerti Saksamaalt. Lohengrini poolt armastatud naist, Brabandi printsessi Elsat laulavad Charlotte-Anne Shipley Inglismaalt ja soome lauljanna Silja Aalto, kes on eesti publiku suur lemmik. Rahvusvahelises seltskonnas löövad kaasa estoonlased Helen Lokuta, Rauno Elp, Priit Volmer, Raiko Raalik, Jassi Zahharov, Pavlo Balakin, rahvusooper Estonia poistekoor jt.
Richard Wagner kirjutas oma ooperite libretod ise, nii ka „Lohengrini“ puhul. Hämmastav, kui hästi tundis Wagner naise hingeelu ja kui osavalt oskas ta oma libretos üles kerida Ortrudi intriigi, mis viis kõigile osapooltele traagilise lõpplahenduseni. Täiesti erinevate karakteritega naiste Elsa ja Ortrudi vastasseis on lavastaja poolt detailideni läbi mõeldud ja viimistletud perfektsuseni. Samas polnud Elsast tehtud arglikku inglikest, vaid temagi käes välkus nuga. Oli ka põhjust – tänu võimuahne Ortrudi valedele oli Elsalt üle löödud krahv von Teiramund ja tema juurest lahkuma sunnitud rüütel Lohengrin. Oma naise Ortrudi intriigide ohvriks langes ka krahv von Teiramund. Sünge draama taustal oli lootust sisendavaks sündmuseks vaid Elsa venna päästmine, kes osutus äranõiutud luigeks.
Kirjanik Wolfram von Eschenbachi jutustus vaprast Lohengrinist haaras Wagnerit seetõttu, et ta samastas end Lohengriniga. Wagnergi otsis oma elus naist, kes usuks temasse ja armastaks teda tingimusteta ega päriks ta elu eelnevate tegude kohta (ooperis keelas Püha Graali rüütel Lohengrin naisel küsimused ka mehe päritolu kohta). Wagner leidis niisuguse naise Ferenc Liszti tütres Cosimas, kes vaatamata Wagneri arvukatele armuseiklustele armastas oma meest ja uskus tema ande suurusesse. Cosima isa Ferenc Liszti abiga toodi Wagneri ooper „Lohengrin“ 1850. a Weimaris lavale. Paraku Wagner ise seda lavastust vaatama tulla ei saanud, sest oli oma revolutsioonilise tegevuse tõttu pagendusse saadetud. Pärast Wagneri surma lavastas Cosima ise „Lohengrini“, sedapuhku juba Bayreuthi teatris (ametliku nimega Richard-Wagner Festspielhaus).
Michiel Dijkema lavastus toetab igati Wagneri ideed ooperist kui muusikalisest draamast. Rahvamassid ja sõjavägi on taandatud kammerliku draama fooniks, lugu ei katkesta vaheaplausid, see haarab kaasa kuni vapustava lõpplahenduseni. Traagilist alatooni toetab ka hallides ja pruunides värvides läbi viidud sünge kujundus, erksates toonides on vaid peategelaste kostüümid. „Lohengrinist“ alates liikus Wagner üha enam oma kuulsa Gesamptkunstwerki (ühendkunstiteose) idee suunas, milles ta rakendas ooperi teenistusse kõik kunstiliigid. Wagneri ideedest oli suures vaimustuses ka Baieri kuningas Ludwig II, kelle abiga ehitati Bayreuthi unikaalne muusikateater, kus esitatakse siiani ainult Wagneri oopereid. Bayreuthi teater avati Wagneri ooperitetraloogiaga „Nibelungide sõrmus“. Süžeeliselt ühendatud nelja ooperi järjest esitamisega on hakkama saanud ka meie lõunanaabrid lätlased. Neil on selleks ka sügav põhjendus olemas – Wagner on Riia ooperimajas dirigeerinud. See teadmine annab Riia ooperile erilise oreooli. Kas ka Eestis kunagi Wagneri tervikliku tetraloogia ettekandeni jõutakse, näitab aeg. Võibolla siis, kui valmib uus modernne ooperimaja.