Telli Menüü

Pühaderõõmud

Minu pojapoeg sai just kaheksa-aastaseks. Käisin teda sel puhul Tallinnas õnnitlemas. Ei meeldi mulle pealinna minek enam sugugi. Seal on väga palju, mis on muutunud, ja samas palju seda, mis on ikka samasuguseks jäänud. Küllap oleneb see ka vaataja tujust.

Kui olin laps, siis olid asjad nii, nagu nad pididki olema, sest sellised olid nad minu silmale kogu aeg olnud, midagi muud polnud ma näinud ega kogenud. Vist lapseajast on pärit ka meie soov jätta kõik selliseks, nagu on olnud.
Image by cbenjasuwan / FreeDigitalPhotos.net

Ometi on kõigel siin ilmas komme muutuda, see on asjade loomuses. Ka me ise muutume. Jõuluvanasse usume seni, kuni keegi meile tõe näkku ütleb või kasvame ise sellest uskumisest välja loomulikul moel – lihtsalt ühel hetkel ütleb loogika, et pole võimalik täita meie iga soovi, eriti vaid ühel õhtul aastas. Ma mäletan üht mustanahalist poissi Harlemist, kes rääkis kõigile, et jõuluvana ei saa olemas olla, sest pole võimalik, et ükski valgenahaline inimene julgeks tema kodukohas oma nägu näidata, kui väljas on juba pime.

Täiskasvanuna meenutame oma lapsepõlverõõme eriti siis, kui oleme ise perekonna loonud. Meie lastele räägitakse ja räägime ka ise neidsamu lugusid, mida olime kuulnud lihavõttejänestest, Halloween'i nõidadest, jõuluvanast jt. Küll me oleme õnnelikud, kui lapsed meid uskuma jäävad! Tegelikult on meie soov neid jutte lastele edasi rääkides, et nende elu oleks seeläbi kergem, kui oli meil omal ajal.

Teismelisena ei meeldinud mulle jõulud – üldse pühad, välja arvatud igasugused peod, muidugi. Ei tahtnud ma jõulupuud kaunistada ega mune värvida. Hoidusin neist asjust nagu katkust seni, kuni sain ise isaks. Järsku muutus kõik. Naaber, kes oma majale ja aias kasvavatele puudele jõulutuled külge riputas, ei paistnud enam lihtsameelse tobukesena, vaid kangelasena, sest ta tegi mu lapsed õnnelikuks. Nad ei jõudnud ära imetleda tulesid, pöialpoisse ja ingleid naabrite maja katusel või õue peal.

Ja ühel päeval on meie lapsed saanud täiskasvanuks ega taha enam midagi kuulda jõulupühadega seotust. Selle asemel soovivad nad olla koos oma sõpradega. Jõulud pole enam müstiline ja kõige ilusam aeg aastas, vaid aeg, mil lihtsalt jälgid, kuidas maailm keerleb ümber sinu.

Seejärel saad sa vanavanemaks ja jälle on kohal jõulumüsteerium kõige selle juurde kuuluvaga. Lõpuks hakkad ka ise uskuma, et jõulud koos tema imega on tõesti olemas. Ehk sellepärast, et vanavanemana ei pea sa enam ise jõulude ettevalmistustöödega seotud olema. Nüüd saad veeta aega koos lastelastega ja kui sul veab, muutud ka ise lapseks. Ma poleks kunagi uskunud, et eakana muutun uuesti lapseks, aga nii see on! See ei tähenda seniilsust, vaid süütut lapselikku fantaasiat, mis ongi pärit lapsepõlvest. Kui seni olime oma elus olnud pragmaatilised ja asjalikud, siis nüüd on meil võimalus jälle nautida lapsepõlve läbi oma lastelaste.

Pühad on alati väärtuslikumad, kui saad neid jagada laste ja lastelastega. Need, kellel endal lapsi ei ole, peaksid pühade ajal tegema head lastekodulastele, viima neile kingitusi ja veetma nendega koos aega. Või viima näiteks mänguasju lastehaiglatesse, tegema seal lastele näiteks jõuluvana ja mängima nendega.

Sellistest külastamistest võidad sa ise kõige rohkem, sest nii mõistad veelgi sügavamalt, mis on maailmas tähtis ja mille nimel tuleks elada, selle asemel, et tunda end ohvrina, kellele elu on liiga teinud.

Viido Polikarpus

Loe edasi