Tõde sünnib kaevikutes, mitte konverentsilaudadel
Times Radio saates Front Line toonitas kogenud sõjakorrespondent Robert Fox, et Euroopa julgeolekut järgmise kümnendi jooksul ei määra mitte deklaratsioonid Brüsselis ega fotod Camp Davidi verandalt, vaid otsused, mis võetakse vastu kaevikutes, droonide tormis ja tankide tules.
Donald Trumpi seisukoht Ukrainasse kõigub nagu baromeeter kevadtormis – kord kiidab ta Putinit kui ,,vägevat juhti“, järgmisel hetkel nimetab teda ,,täiesti hullumeelseks“. Putini lootus, et Trump jääb talle soodsaks, on aga üha vähem kooskõlas tegelikkusega.
Üle miljoni langenud või haavatud Vene sõduri, kümned tuhanded kaotatud tankid ja suurtükid ning vähenenud rünnakuvõime – see ei viita mitte võidukäigule, vaid kulumise ja kurnatuse lõppvaatusele. USA kindralleitnant Jeffrey Kruse nentis kongressi ees: „Ilma lääne abita võib sõda küll jätkuda, kuid selle hind Venemaale kasvab – mitte ainult rahaliselt, vaid ka poliitiliselt ja moraalselt.“
Briti kindral Richard Barrons lisas: „Venemaa saavutab territooriume hinnaga, mis sööb ta sisejõudu – see on nagu aeglaselt organismi lagundav mürk.“ Ja kui süsteemi närvikeskus on kahjustatud, ei jää lõpuks midagi, mida kaitsta või juhtida.
23. mail ründas Venemaa Ukrainat 298 drooni ja 69 raketiga. Ukraina vastus nädalavahetusel oli muljetavaldav: 700 drooni, neist sadakond suunatud Moskvasse. Taevas sumiseb kui mehitamata torm – ent maa jääb vaikseks, sest ilma jalaväeta ei vallutata Pokrovskit ega avata Zaporižžja väravaid.
24. aasta augustis tungisid Ukraina üksused Kurski oblastisse, hõivates 1250 ruutmiili ja 92 asulat. Kuigi nad hiljem taandusid, maksis see Venemaale 62 000 langenud või haavatud sõdurit. Tegemist oli strateegilise manöövriga, mis sundis Kremli vägesid ümber paigutama, andes Ukrainale võimaluse tugevdada Donbassi kaitseliine.
Kremli pettekujutlus: valeinfo sööb juhtimisvõime
Lääne luure hinnangul edastatakse Putinile pidevalt moonutatud edu raporte – bürokraatlikke soovmõtlemise dokumente, mis ei ole rohkem väärt kui ilustatud loosungid. Putin juhib sõda nagu dirigent, kelle partituur on kirjutatud valeandmetele tuginedes.
Venemaa kulutab sõjategevusele aastas hinnanguliselt 150 miljardit dollarit – peaaegu 40% riigieelarvest. See tempo muutuks kiiresti jätkusuutmatuks, kui USA kehtestaks kongressis arutlusel oleva seaduse, mis looks 500% imporditariifid igale Venemaalt pärinevale naftabarrelile, gaasitonnile ja uraanikilole. Selline sanktsioon oleks majanduslikult sama laastav kui neutronpomm: tehased võivad jääda püsti, aga ostujõud kaob.
Trumpi retoorika küll veel kõigub, ent märgid viitavad tema senise Putini-sõbralikkuse tuhmumisele ja kasvavale toetusele Ukrainale.
Stubb: Venemaa viivitustaktika on kurnav – ja kulukas
Soome president Alexander Stubb ütles otsekoheselt: „Putinil on strateegia – see on viivitamine.“ Kuid iga päev maksab see talle kuni 5000 langenud või haavatud sõdurit. „Kui see on hullumeelsus, siis tegemist on väga kalkuleeritud hullumeelsusega.“
Soome, NATO uus, kuid valvas liige, ei maga: 64 F-35 hävitajat, Euroopa suurim suurtükivägi ja taastatud ajateenistus loovad kaitsevõime, millele on raske vastata. „Me ei oleks NATO-s, kui Putin poleks Ukrainasse tunginud,“ tõdes Stubb. „See rünnak oli üks 21. sajandi rängemaid strateegilisi vigu.“
Ukraina võib võita – ja koos temaga ka Eesti
Kas Ukraina võib kogu oma ala tagasi võtta? Üha enam sõjalisi eksperte vastab jaatavalt. Lääne tarnitud moodsad relvad, tehisintellektil põhinevad sihtimissüsteemid ja reaalajas luureinfo loovad eelise, millega Venemaa 20. sajandi tehnoloogiale toetuv sõjamasin toime ei tule.
Võit ei sünni imeväel – see on töö, tehnoloogia ja rahva tahte ühine tulemus. Kui lääs ei murdu ja Ukraina säilitab initsiatiivi, on võit mitte ainult võimalik, vaid vältimatu.
Eesti ei ole marginaalne piirkond Euroopa kaardil – Eesti on Euroopa julgeoleku esiliinil. Meil on valik: kas jääda pealtvaatajaks või astuda lavale. Ajalugu austab tegusid, mitte aplausi.
Eesti saab ja peab:
- Toetama Ukrainat relvade, moraalse kindluse ja selge poliitilise sõnumiga;
- Sulgema koos Soomega kõik Venemaa varilaevade transiiditeed;
- Tugevdama oma iseseisvat kaitsevõimet – eelkõige droonide, tehisintellekti ja reservide kaudu;
- Panustama Euroopa kaitsevõime algatustesse, mis vähendavad sõltuvust USA sisepoliitilistest tujudest;
- Rajama digitaalse kaitsevõime, kus tehnoloogiline uuenduslikkus toetab klassikalist kaitset.
Lootus ei ole strateegia – aga ilma lootuseta pole ühelgi strateegial mõtet. Tšehhi vabadusvõitleja Václav Havel kirjutas: „Lootus ei ole veendumus, et kõik läheb hästi, vaid kindlus, et sellel, mida me teeme, on mõte – sõltumata lõpptulemusest.“
Eesti julgeolek ei ole saatus, mida oodata. See on valik, mida teha. Valik jääda nähtavaks ja vankumatuks, ning olla valmis järelejätmatuks, kangelaslikuks võitluseks.
