Putin meenutab mängurit, kes panustab kõik ühele kaardile – kaardile, mille ta vastane trumpab. Sõda, mille ta ise vallandas, on muutunud tema režiimi surmahaavaks. Ta soovis Ukrainat mõne nädalaga ,,denatsifitseerida“, kuid leidis end lõputust soost, mis imeb alla Venemaa majanduse, õõnestab poliitilist stabiilsust ja isoleerib teda rahvusvaheliselt. Tema algne siht – lõhestatud NATO – on asendunud reaalsusega, kus Lääs on tugevam ja ühtsem kui viimase 30 aasta jooksul.
Putini eksimused sõjalises loogikas
Kõige suurem eksimus oli usk, et Ukraina murdub hetkega. Putin alahindas ukrainlaste rahvuslikku identiteeti ja visadust. Ta lootis näha, kuidas Kiiev alistub paari nädalaga – kuid Ukraina ei murdunud, vaid näitas, et väiksem, ent motiveeritud armee suudab hiiglast hammustada, kui tal on tahe ja liitlaste tugi. NATO ei lagunenud, vaid ühines ja tugevnes Ukraina toetamiseks. Putini majandus on suutnud küll seniste sanktsioonide all hingitseda, aga karmimad on tulekul.
Despotismi paratamatu häda on valeinfo. Alluvad ei räägi tõtt, sest hirm ületab aususe. Putini kindralid edastasid talle just seda, mida ta kuulda tahtis: lahinguväljal olevat edu ja tsiviilide ründamine ja terroriseerimine pidi Ukraina alistuma sundima. Tegelikkus on teistsugune: droonid Kiievist tabavad sihtmärke sügaval Venemaal, samas kui Vene sõdurid langevad massiliselt Donbassi poristel lahinguväljadel.
Trumpi meelemuutus ja selle tähendus
Oluline areng tuli üle ookeani. Donald Trump, kes varem Putinit imetlenud ja Ukraina toetamises kõhelnud, tegi järsu pöörde. Tema hiljutine postitus nimetas Venemaad ,,paberist tiigriks“ – hiiglaseks, kes müristab, kuid ei suuda hammustada.
See polnud moraalne ärkamine, vaid kainestav pragmaatika. Trump nägi, et Ukraina vastupanu ja NATO tugevnemine on reaalsus, mida ei saa eirata. ,,Kui faktid muutuvad, muudan ka mina oma arvamust,“ ütles kord majandusteadlane John Maynard Keynes. Trump näib seda lõpuks järgivat, ehkki poliitiku moodi viivitusega. Tema pööre tugevdab Lääne positsiooni ja annab Ukrainale legitiimsust.
NATO ühtsus – Putini suurim läbikukkumine
Kui 2019. aastal rääkis Emmanuel Macron NATO ,,aju surmast“, siis täna on allianss elusam kui kunagi varem. Putini agressioonist sündis uus ühtsus: Rootsi ja Soome liitusid NATOga, Balti riikidesse rajati uusi taristuid, liitlaste kohalolek kasvas. Nagu vanas Aisopose loos – hunt tuli karja hirmutama, aga see muutis hoopis karjuse ja koerad vapramaks.
Putin tahtis allianssi hirmutada, aga selle asemel muutis ta selle tugevamaks.
George Orwell kirjutas: ,,Kõik totalitaarsed propagandad varjavad ja moonutavad reaalsust; aga lõpuks peab see reaalsus ikkagi välja paistma.“
Venemaa majandus on sattunud sanktsioonide ja sõjakulude lõksu. Energiatulu kahaneb, tehnoloogiat napib, varilaevastiku kanalid kuivavad nagu Volga suvine säng. Inflatsioon, tööjõupuudus ja korruptsioon söövad riigi sisemisi juuri.
George Orwell kirjutas: ,,Kõik totalitaarsed propagandad varjavad ja moonutavad reaalsust; aga lõpuks peab see reaalsus ikkagi välja paistma.“ Vene majanduse tegelikkus on nüüdseks nii nähtav, et isegi Kremli propagandamasin ei suuda seda varjata.
Tehnoloogiline dünaamika Ukraina poolel
Ukraina on muutnud tehnoloogia sõja võtmeteguriks: droonid, küberrünnakud ja lääne ning Ukraina enda täppisrelvad on muutnud Venemaa hiiglase põlvili surutud dinosauruseks. Vähesed vene järele jäänud tankid on 20. sajandi reliktid, mida ukrainlased suudavad kiiresti muuta tanki meeskonna kirstuks.
Territooriume võetakse samm-sammult tagasi. Krimmi vabastamine oleks Putinile sama, mis Berliini müüri langemine Brežnevi järeltulijatele – poliitiline surmatunnistus. Kunagi peeti Vene relvajõude võimsuselt maailma kolmandaks. Nüüd on nad teisel kohal Ukrainas.
Putini-järgse õudusunenäo müüt
Sageli küsitakse: ,,Mis siis, kui pärast Putinit tuleb veel uus ja hullem?“ Ajalugu õpetab, et isegi Stalinil kulus kümnend oma võimu kinnistamiseks. Putini režiim on jätnud maha nii suure humanitaarkatastroofi ja julgeolekukriisi, et selle ületamine saab olema tohutu väljakutse igale järeltulijale.
Tõenäolisem on, et uus režiim peab keskenduma sisemiste haavade parandamisele – majanduse ja taristu stabiliseerimisele. ,,Hirm on halb nõuandja,“ ütleb vanasõna, ja just hirm hoiab lääne aruteludes müüti Putini-järgsest õudusunenäost.
Eesti ja Baltikum Putini-järgses maailmas
Eesti jaoks tähendaks Putini kukutamine kui uue ajastu algust – justkui taeva avanemist pärast pikka ja sünget tormi. Välisohu vähenemine peegeldub paratamatult ka sisejulgeolekus. Eestis elavad Putini „lähisvälismaa kaasmaalased“ näeksid üha selgemalt, et nende tulevik ja heaolu on seotud riigiga, mis neid tegelikult kaitseb ja toidab. Lojaalsus Eestile muutuks pragmaatiliseks, loomulikuks valikuks.
Samal ajal avaks see tee kaitsekulude tasakaalustatumale jaotusele. Kaitsevalmidust ei saa kunagi täielikult minetada, kuid osa ressurssidest võiks suunata tagasi hariduse, infrastruktuuri ja majanduse arendamisesse – valdkondadesse, mis tugevdavad riigi püsivust ja suurendavad elanike heaolu.
Balti riigid võiksid siduda end veelgi tihedamalt Soome, Rootsi ja teiste regiooni partneritega. Selline koostöö ei oleks ainult majanduslik või sõjaline, vaid ka väärtuspõhine: Balti riigid saaksid olla eeskujuks demokraatia, õigusriigi ja vaba ühiskonna edendamisel, andes samas tuge neile Venemaa naaberaladele, ehk isegi Venemaale, kus võivad tekkida alged uutele demokraatlikele protsessidele.
See oleks Balti rahvastele justkui uus ,,laulva revolutsiooni hetk“ – ajajärk, kus hirm asendub enesekindluse, lootuse ja võimalustega.
Kui Ukraina võidab, võidab ka Eesti. Kui Putin kukub, algab uus ajastu, kus hirm asendub lootusega.
Järeldused
Putini strateegia ei ole mitte lihtsalt läbi kukkunud – see on kokku varisenud kui kaardimaja, mille nurgakivid olid tema enda rumalus, valearvestused ja alluvate valetamine.
Ta lootis alistada Ukraina, kuid hoopis ühendas NATO. Ta lootis majanduslikku hiilgust, kuid viis Venemaa vaesumisele. Ta lootis tehnoloogilist ülekaalu, kuid jäi maha nagu aurumasin digiajastul.
Putini langus ei ole enam küsimus ,,kas“, vaid ainult ,,millal“ ja ,,kuidas“. Lääne ülesanne on nüüd loobuda kõhklusest ja toetada Ukrainat täielikult ja tingimusteta.
Eesti jaoks tähendab see ajaloolist võimalust. Kui Ukraina võidab, võidab ka Eesti. Kui Putin kukub, algab uus ajastu, kus hirm asendub lootusega.
