Kurt Volker, USA endine suursaadik NATO juures, ütles hiljutises intervjuus, et oht ei seisne mitte ainult tulevikus, vaid olevikus: „See, mida Venemaa Ukrainas teeb, on osa suuremast plaanist. Kui Putinit ei peatata seal, liigub ta edasi.“
Ukraina: Euroopa julgeoleku tuum
Kui Euroopa soovib vältida sõda oma pinnal, peab Ukraina võit olema ühine prioriteet. Enamik Euroopa liitlasi – eriti need, kelle ajalugu ulatub Nõukogude okupatsiooni – mõistavad, et Ukraina ei ole „puhvertsoon“, vaid kilp, mis hoiab Putinit eemal Euroopast.
Ukraina langemine tähendaks vaba Euroopa esimese kaitseliini kadumist. See tähendaks, et autoritaarsel režiimil, mis ei hooli rahvusvahelistest lepingutest ega inimõigustest, on õnnestunud sõjaliselt saavutada poliitilist mõjuvõimu.
Ukraina edu on parim viis rahu säilitamiseks. Mitte „sõjaline lahendus“, vaid heidutus. Mitte „rahutegu“, vaid vastupanu, mis näitab, et agressioon ei tasu end ära.
Mõlemad on tähistanud selge piiri: NATO riigid on kaitstud, mitte-NATO riigid mitte. Ukraina on jäetud piiride vahele.
USA on Euroopa julgeoleku tugisammas, kuid niihästi USA ekspresident kui ka president Trump, kes on kinnitanud, et Putin on ta sõber, on hoidnud Ukrainat NATO ukse taga. Mõlemad on tähistanud selge piiri: NATO riigid on kaitstud, mitte-NATO riigid mitte. Ukraina on jäetud piiride vahele.
See on kahjuks strateegiline viga. Ukraina mittevõtmine NATO-sse ei hoia sõda tagasi, vaid julgustab seda. See saadab sõnumi, et „hall tsoon“ eksisteerib ja sinna võib jalaga sisse lüüa. Just seetõttu vajab Ukraina mitte pelgalt abi, vaid liikmelisuse perspektiivi – konkreetset, mitte määramatuks lükatud tulevikku.
Hübriidohud: sõda, mis ei lõhka pommide, vaid ühiskondade kaudu
Venemaa hübriidarsenal on laiem kui kunagi varem. Need hõlmavad küberrünnakuid valimiste ja meediaplatvormide vastu, desinformatsiooni kampaaniaid sotsiaalmeedias ja Kremli meediakanalites, poliitilist korruptsiooni – rahastamisskeeme ja erakondade mõjutamist, isegi mõrvamisi nagu nähtud Ühendkuningriigis ja Saksamaal. Nende hulka kuuluvad ka territoriaalprovokatsioonid – piiride muutmine ja piiririkkumised.
Hübriidrünnakute peamine oht ei seisne nende ulatuses, vaid nende määramatuses. Senini pole saboteeritud gaasitorusid ja massilisi küberrünnakuid peetud „Artikkel 5“ vääriliseks.
Kui seda ei muudeta, on Putin juba saavutanud edu: NATO sees tekib vaidlus, mis asendab otsustavuse. Just seda Venemaa otsib – mitte vastulööki, vaid kõhklust.
Seetõttu tuleb tugevdada ka NATO Artikkel 4 mehhanismi – konsultatsioone, mis eelnevad kollektiivkaitsele. Hübriidiohtude puhul peab liitlasriikide vaheline koostöö toimuma enne, mitte pärast kriisi.
Kaitsekulude tõstmine
Trumpi survel tõstatati NATO tippkohtumisel ettepanek: liikmesriigid peaksid liikuma 5% SKP-st riigikaitsele. Hetkel jääb paljude panus alla 2%. USA kulutab kaitsele 3,17%, kuid arvestades Ameerika globaalset kohalolekut, tuleb NATO piirkonda vaevalt pool sellest.
Siin tekib küsimus: kas Euroopa liitlased on valmis tõeliselt panustama või jäävad nad lootma Ameerikale edasi? Kui NATO liikmesriigid ei investeeri piisavalt kiiresti, võib Putin näha akent tegutsemiseks enne 2035. aastat – aega, mil 5% eesmärk peaks ametlikult täituma.
Ta ei taha lihtsalt „võita“, ta tahab taastada tsaaride ja Stalini vallutusi. Just seetõttu ei peatu ta Krimmis ega Donbassis ega poide tõmbamises Narva jõel.
Putini strateegia: ideoloogia enne ratsionaalsust
Putin ei ole pragmaatik. Ta ei toimi loogiliselt ega realistlikult, ta pigem elab ajaloolises fantaasias. See on Stalini-aegse Vene kommunistliku impeeriumi taastamine, „ajalooliste alade“ annekteerimine. See teeb temast ohtlikuma diktaatori kui oli Brežnev või Hruštšov. Ta ei taha lihtsalt „võita“, ta tahab taastada tsaaride ja Stalini vallutusi. Just seetõttu ei peatu ta Krimmis ega Donbassis ega poide tõmbamises Narva jõel.
Järeldused ja soovitused
Kui Putin peaks võitma, ei peata ta Ukraina piiril. Tänaseks on põhjust arvata, et Putin siiski enam võiduteel ei ole. Sellegipoolest peavad Ida-Euroopa riigid tegema kõik, mis vaja, et võimalikku rünnakut ennetada.
Euroopa liitlased peavad jätkama Ukraina toetamist, eelkõige õhutõrje ja õhuväega. Kui USA või mõni teine riik annaks Ukrainale mõned F-35 lahingulennukid, suudaks Ukraina hävitada vene õhutõrje, lennuväljad ja raketiheitjad sama kiiresti kui Iisrael hävitas need Iraanis – ja sõda lõpeks Ukraina kiire võiduga. Ei saa kahjuks loota, et Trump seda lubaks.
USA vastuseisule vaatamata peaksid Euroopa liitlased siiski andma Ukrainale NATO liikmelisuse soovituse, konkreetse ajakava ja tehniliste kriteeriumitega.
Peab paljastama ja neutraliseerima Putini hübriidvõrgustikud. Iga mõjuagent, igasugune rahaline sekkumine, iga vale peab muutuma skandaaliks, mitte saladuseks. NATO peaks rajama hübriidohtude jälgimiskeskuse, mis avaldab regulaarselt raportid liikmesriikide sisejulgeoleku rikkumiste kohta.
Tasuks sõlmida koostöö lepingud, mis tugevdaks kaitset NATO idatiival.Poola, Balti riigid, Rumeenia ja Soome peaksid looma infrastruktuuri, mis lubab kiiret sõjalist reageerimist.
Eesti on Putini hübriidsõja eesliinil. Olgu selleks Narva jõe tähistused, propagandakanalite mõjutused või katse mõjutada sisepoliitikat läbi korruptiivsete võrgustike ja „lähisvälismaalaste“.
Kuid Eesti tugevus on meie selge arusaam ohust ja ühiskonna vastupanuvõime. Seda tuleb hoida – läbi kaitse-eelarve, Kaitseliidu, küberkaitse, infopimeduse vältimise ja rahvusliku ühtsuse.
