Nii nagu kogu me rahva saatus, on ka autori ja ta perekonna saatus küllaltki traagiline, kuid kummagi traagika pole liigselt rõhutatud. Jutustuses ei puudu ka paras annus mõnusat huumorit. Teose alatoon on positiivne ja elujaatav: ka karmide aegade keerises tuleb säilitada enesekindlus ja otsustusvõime, kord selgub pilviseimgi taevas ja saadab inimlapsele sooje päikesekiiri.
1931. aastal sündinud autoril on märkimisväärseid lapsepõlvemälestusi sõjaeelsest Eesti Vabariigist, selle hävingust ja järgnevast kahest okupatsioonist. Üheksa-aastaselt kaotab ta oma rohuteadlasest isa, kes endise kaitseliitlase ja riigikogu liikmena arreteeritakse kui rahvavaenlane ja kaob Siberi avarustesse, kust ta iial ei naase. Autor põgeneb 1944. aasta sügisel koos ema ja teiste lähisugulastega, pääsedes hädavaevu Tallinnast viimasele Haapsalu rongile, sealt saarte kaudu Saksamaale, saab Oldenburgi põgenikelaagris keskhariduse, emigreerub Ühendriikidesse, kus omandab kõrghariduse. Teeb läbi kaheaastase ajateenistuse USA armees, hilisemas elus leiab endale eestlannast elukaaslase ja lõpetab emeriitprofessorina Fordhami ülikoolis.
Autori stiil on ladus, ta mõttekäigud on hõlpsasti jälgitavad. Enda ja oma pere lugu jutustades tõmbab ta pidevalt nagu muuseas paralleele teiste samalaadsetega, märkamatult rõhutades, et ta on vaid pisike hammasrattakene selles suures masinavärgis, mida aastakümneid tunti kui eesti pagulaskonda ja mille elupulss lõi jõuliselt. Jutustuse kulgu illustreerivad olulised ajalised pidepunktid on täpselt määratletud, selliselt suurendades teose ajaloolist väärtust. Raamatu lõppu on paigaldatud Eestimaa elu ja arengu kronoloogiline ajagraafik ürgajast tänapäevani.
Autor lõpetab heatahtliku manitsusega Ameerika elanikkonnale, kes on harjunud nautima vabadust kui midagi endastmõistetavat. Kahe diktatuuri mõrusid vilju maitsnuna tunneb ja tajub ta selgelt, et vabadust kui hindamatut aaret tuleb hoida ja kaitsta.
Eerik Purje
