Kirjutab Maavalla koda (maavald.ee):
Rado ja radu tähendavad võro keeli tuisku ja tormi, helmed tähendavad sädelevaid härmahelmeid, soesõidukuu sute (huntide) jooksuaega. Mida kirbukuu tähendab, mine võta kinni!
Kirikukalendrist on tulnud nimed nagu: kyyndlapäävakuu, kyynlakuu, kyyndlakuu, kyyndlekuu, kyinlakuu, kyinglekuu, vastlakuu ja lihaheitekuu. Kyynlapäev ja kyynlakuu on omakorda sinna jõudnud vana Rooma kalendrist.
Veebruar (vadjas fevral'i) on pärit Rooma kalendrist, kus aasta viimaseks kuuks olev februarius tähendab puhastuskuud ja on pyhendatud jumal Februale, ka Februusile. Etruskidel oli Februus samuti puhastuse ja ka allmaailma jumal. Veebruarikuu nimi võib pärineda ka Febriselt, kes oli Roomas palaviku ja malaaria jumal.
Radokuu nimetusi teistel rahvastel
Rootsi (rahvalik) göjemånad – lumekuu, Poola luty – kylmakuu, Leedu vasaris – talve surmakuu, Horvaatia veljaca – tuisu- ja pikenevate päevade kuu, Ukraina ljutii – külmakuu.
Hõimurahvastel: Komi uras’ öm – oravajaht, õmblustööd, Ersa davolkov – pilvekuu, Mari purgõš – hangekuu. Soome keeli on kuu nimi helmikuu, mis tähendab härmahelme kuud.
Radokuud loetakse koos sydakuuga aasta yheks kõige kõvemaks ajaks. Kõval (ka kaledal, kuival, kalgil) ajal tehtud või alustatud asjad jäävad pysima, ei rikne ega lagune kergesti. Seetõttu on radokuu olnud ka yks peamisi ehitus- ja tarbepuu langetamise aegu.
Kanepis on kõneldud:
,,Kõige kuivem aeg on siis, kui kyynlakuu kolme päeva vanune on, siis on kõige parem puuraiumise aeg. Ehituspuud ei mädane, peavad kaua vastu, põletispuud annavad valusa tule. Kõik puud yldse, eriti tarbe- ja ehitispuud, tulevad kuival ajal võtta, s.o vana- ehk ka noorekuu viimasel veerandil. Kui aga kyynlakuu kolme päeva vanune, siis maksab ainult kolm korda kirvesilmaga puud vastu koputada ja puu kuivab ära.“ (Eesti Rahvaluule Arhiiv)
2.02 PUDRUPÄEVAL läheb külma süda lõhki. Selle päeva päike annab naistele head tervist. Naised käivad külas, mehed talitavad kodus. Saartel, Lääne- ja Lõuna-Maavallas juuakse puna — punast jooki või lihtsalt õlut. Keedetakse tanguputru. Inimeste talvetoidust peab pool alles olema.
21.-22.02 KIHLAKUD (liugupäev ja tuhkapäev). Liugupäeval (21.02) käiakse liugu laskmas: mida pikem liug, seda parem linakasv. Keedetakse seajalgu ubade või hernestega ning tehakse vurri. Kui juukseid lõigata, siis kasvavad need hästi. Tuhkapäeval (22.02) pole viisakas külla minna (eriti naisterahvail) — viid teistele suveks kärbseid, loomale tõbe jne. Juukseid ei kammita ega lõigata, villatöid ei tehta. Päeva toiduks jahupuder (tuhapuder) või odrajahust pätsikesed. Kanepis lasti tuhkapäeval liugu pika kanepi, Ansekülas kergete jalgade nimel. Mõnel pool on aga õnneliugu lastud terve nädal.
24.02 (Eesti Vabariigi aastapäev) aga ammu enne seda ka USSI ÄRATAMISE PÄEV (ka silakapööramise päev, madisepäev, madisõpäe, matsabä jms). Ussidele ja putukatele tuleb hing sisse. Metsast ei või vitsagi koju tuua, muidu on suvel maod kodus. Pühitakse tube ja lautasid ning viiakse naabritele kärbsekujukesi, et suvel kärbseid poleks. Kui paistab niigi palju päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata ehk uss üle tee roomata, tuleb päikseline ja kuldne suvi.
Rahvakalendri põliste tähtpäevade tavade tutvustus pärineb tänavuse aasta hiiekalendrist.
Vahendas Riina Kindlam, Tallinn
