Raamaturiiulid on sellised kohad, kuhu on raske uutele teostele ruumi leida. Esimene samm on lihtne. Juba loetud raamat kasti, uus asemele. Kuid ka kastide arv kasvab, kuna on üle aastate olnud häid inimesi, kes oma vanemate lahkumise järgselt, ise mitte raamatusõbrad, on palunud, et võtaks neid omale või toimetaks edasi. Emakeelsete teostega aga on häda selles, et VEMU arhiivis on vist terve paguluses ilmunud ilukirjandus olemas ja Tartu College’i raamatukogu ei soovi vanemaid raamatuid.
Nii et üks kevadine rituaal on varem sorteeritud, dateeritud kastide avamine, üle vaatamine, virnade tekkimine. Mõnda teost ei raatsi lihtsalt ära anda. Kuid vanapaberiks raamatut põhimõtteliselt ei tohi teha. Küll leidub kunagi lugeja. Ja nii rändab teos teise kasti edasi. Ja teadagi juhtub nii, et vana sõpra või mälu järgi olulist, huvitavat raamatut saab sealt leida. Tihti on kiusatus suur seda uuesti lugeda, et meenutada, miks on see teos ikka alles.
Tänavu oli esimeseks selliseks Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Sobivalt kuidagi, kuna autobiograafiline romaan ilmus täpselt 40 aastat tagasi, 1985. aastal. Teos tekitas laineid nii okupeeritud kodumaal kui ka paguluses. Lugesin seda, mälu järgi, paar aastat pärast ilmumist, stagnatsiooni ajal ei jõudnud paljud raamatud pagulaste kätte koheselt kui üldse, eriti ühiskonnakriitilised, milleks Luige mälestusi lapsepõlvest Viljandimaal saab kahtlemata pidada. Toona, esmalugemisel pidasin Luike julgeks, aga tunnistan tagantjärgi, et siis puudus ehk ka võime tabada nüansse, selliseid, mida juba kaua meie tippluuletajad ja kirjanikud olid osanud rakendada.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
