On vägagi tähendusrikas, et aastal, mil toimus suurpõgenemine Läände, sündis masendavates sõjaoludes Jaroslavlis meie koorilaulu üks lipulaevu Eesti Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praeguse nimetusega Eesti Rahvusmeeskoor. Koori asutaja Gustav Ernesaks sai sõjaoludest tingituna närvivapustuse ja viidi Moskva psühhoneuroloogiahaiglasse ravile. Sealt vabanedes kirjutas ta nüüd juba endise Eesti Vabariigi suursaatkonna klaveril Koidula tekstile laulu „Mu isamaa on minu arm“, mida lauldakse siiani kui laulupidude hümni. See oli traagiline aeg nii minejatele kui vastu tahtmist jääjatele. See oli aeg, mille kohta küsis Rahvusmeeskoori suur sõber Roman Toi: milles seisnes nende meeste süü? Ja vastas kohe ise: nende süü seisnes sünniaastas, mille järgi toimus mobilisatsioon kahte omavahel vaenulikku sõjaväkke.
Gustav Ernesaks on ise selle hingekäristava aja sümbol: neid oli kolm venda – üks hukkus Sinimägedes, teine põgenes ja elas Ameerikas, Gustav Ernesaksal endal tuli kaasa teha kogu sõjajärgne poliitiline tsirkus. Kõik selleks, et ei katkeks meie laulupidude traditsioon. Raske on ette kujutada, mis toimus Ernesaksa hinges siis, kui ta 1990. aasta laulupeol dirigeeris koos „väliseestlaste Ernesaksa“ Roman Toiga üle maailma kokku sõitnud väliseestlaste ja kodueestlaste ühiskoori. Laulukaare all polnud enam ühtegi nõukogude okupatsioonile viitavat loosungit. Sellele järgnenud taasiseseisvumine oli juba imede-ime. Ernesaksa surma-aastal (1993) toimetasime juba Eesti kroonides.
Sama saatus ähvardas ka meie tippmuusikute taimelava Muusikakeskkooli. Õnneks läks kõik õnneks! Ohvriks toodi vaid Eesti Raadio segakoor, millisest oratooriumikoorist on meil siiani puudus.
Kõlab uskumatuna, et iseseisvunud Eesti algusaastatel oli suur oht, et ainus kutseline meeskoor maailmas lõpetab tegevuse, sest Eesti riigil polnud raha, et nii suurt koori üleval pidada. Sama saatus ähvardas ka meie tippmuusikute taimelava Muusikakeskkooli. Õnneks läks kõik õnneks! Ohvriks toodi vaid Eesti Raadio segakoor, millisest oratooriumikoorist on meil siiani puudus.
80-aastane Rahvusmeeskoor on kindlates kätes. Üleojade dirigentide dünastiasse kuuluv Mikk Üleoja sai koori peadirigendiks 2011. aastal ja on koori muusikalise näo kaasaegsemaks muutnud. Alustades kontserdi programmidest. Näiteks kõlas Rahvusmeeskoori hooaja avakontserdil 26. septembril Raimo Kangro 75. sünniaastapäeva tähistaval kontserdil Kangro loomingu kõrval tema õpilaste Tõnis Kaumanni, Ülo Kriguli, Tõnu Kõrvitsa, Timo Steineri ja Aare Kruusimäe looming. Rahvusmeeskoorile kirjutamine on noortele heliloojatele saanud auasjaks. Üleoja kontserdiprogramme iseloomustab ka mängulisus. Juubelikontserdi lavastasid Anne Türnpu ja Eva Koldits – siin sai nii südamest naerda kui tõsiselt enda sisse vaadata. See, et juubeldati koos Veljo Tormise kooriloominguga on igati loogiline – Rahvusmeeskoorile kirjutatud Tormise teosed kuuluvad meie muusikaloo kullafondi. Kontserdil kõlas 1966-67. aastatel kirjutatud kooritsükkel „Eesti kalendrilaulud“, mis omakorda koosneb viiest tsüklist. Jäädes faktitruuks peab mainima, et esiettekandes kõlasid Tormise „Kalendrilaulud“ Rahvusmeeskoori omaaegse kõva konkurendi Teaduste Akadeemia Meeskoori esituses. Kaasa tegi Teaduste Akadeemia Naiskoor, dirigeeris Arvo Ratassepp.
Rahvusmeeskoori kõrget taset on alates Ernesaksast hoidnud peadirigendid Harald Uibo, Uno Järvela, Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots, Kaspar Putninš. 2011. a usaldati see „muusikakindrali“ ametikoht Mikk Üleojale. Rahvusmeeskoori juurde loodi 1971. aastal RAMi poistekoor, mille esimene peadirigent oli Venno Laul. Eesti Poistekoori nime all esines koor Laulu juhatusel tohutu menuga 1988. aasta ESTO-l Austraalias, kuhu olid kutsutud ka Alo Mattiisen ja Ivo Linna. Mäletan hästi, kui ülevas meeleolus poisid Tallinna Lennujaama saabusid – igalühel käes sinimustvalge lipuke. See oli aasta, kui Tallinna konservatooriumi (praeguse Muusikaakadeemia) lõpetas Alo Mattiisen, kes saabus lõpuaktusele otse Austraaliast. Alo lõpetamise puhul oli Estonia kontserdisaal ehitud sinimustvalgete lippudega – esimest korda pärast Eesti okupeerimist. See polnud küll ametlikult veel lubatud, aga kõigile oli selge, et Alo Mattiisen ei saa nüüd küll lõpetada punalippude all – ja konservatooriumi juhtkond lõi sellele rahvuslikule meeleavaldusele kaasa. Kinniste uste taga olid kodueestlased juba 1988. aastal valmis iseseisva Eesti riigi taastamiseks. Järgnevatel aastatel toimunud Balti kett ja Laulev revolutsioon oleks ilma meie laulupidude traditsioonita olnud mõeldamatu – eestlased oskasid suuri massiüritusi korraldada. Eesti Rahvusmeeskooril on kõiges selles oluline ja väärikas koht.