Selgesõnalisest eesti rahvuse säilimise eesmärgipüstitusest on hakatud aga vahel järeldama, nagu oleks või peaks Eesti Vabariik olema ainult rahvusriik kitsamas ehk teisi välistavas mõistes, nagu oleks Eesti eesmärk olla (vaid eestlaste) rahvusriik ning siit omakorda on tuletatud hirmutava sihiga väide, nagu ohustaksid kõik muud rahvused, immigrandid ja põgenikud a priori väidetavat ideaalset Eesti rahvusriiki.
Ometi pole Eesti Vabariik kunagi olnud rahvusriik selle kitsamas tähenduses, st Eestis pole kunagi elanud ning kodanikuks olnud ja saanud ainult sünnilt eestlased. Enne nõukogude okupatsiooni elas siin eestlaste kõrval vähemalt 8-10% sakslasi, venelasi, soomlasi, rootslasi, juute jt. Eesti Vabariik tunnistas neist enamuse Eesti kodanikeks, kui nad selleks soovi avaldasid ja vastasid toonase kodakondsusseaduse nõuetele. Ühe sammuna iseseisvuse realiseerimisel rakendas Eesti Vabariik maanõukogu 26.11.1918 määrusega kodakondsuse nullvarianti. Vastavalt 1917-20 vastuvõetud õigusaktidele ja Tartu rahulepingule omas igaüks, kes elas püsivalt Eesti territooriumil enne 1917. aastat, õigust Eesti kodakondsusele, sõltumata rahvusest või muudest asjaoludest. 1918. aastal loodud Eesti Vabariik oli niisiis põhiolemuselt kodanikeriik, mitte rahvusriik selle kitsamas tähenduses.
Võrreldes teiste toonaste riikidega oli Eesti Vabariigi kodanikuks saamise menetlus 1920. aastail üks lihtsamaid ning päritolu või rahvuskuuluvuse asemel oli oluline kodanikuõiguste kasutamine üksikisikuna. Nii enne Teist ilmasõda kui ka tänases Eestis on olnud vähemusrahvustest ministreid, parlamendisaadikuid, riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikke. Eesti 1925. aasta vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus on maailmas tuntud sõdadevahelise ajastu kõige edumeelsemana ning see kehtestati uuendatud kujul 1993.
Eestil on olnud kolm kodakondsusseadust: 1922., 1938. ja 1995. aasta kodakondsuse seadus; kõik need järgivad kodanikuriigi põhimõtet, mitte ei välista teistest rahvustest isikutel saamast Eesti kodanikuks ega piira mingeid kodanikuõigusi rahvuslikul alusel. Vastupidi, rahvuslik diskrimineerimine on Eestis keelatud. Põhiseaduse paragrahv 12 ütleb järgmist: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”
Juba Eesti Vabariigi sünnidokumendiks tunnistatud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” kinnitas nimelt kaasava kodanikeriigi, mitte teisi välistava rahvusriigi ideed: „1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. 2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.”
Mida ma soovin väita, on see, et Eesti Vabariik on olnud algusest saadik nii rahvusriik (kelle ülimaks eesmärgiks on Eesti rahva, kultuuri ja keele säilimine) kui ka kodanikeriik ning et need kaks mõistet ei ole põhimõtteliselt mitte teineteist välistavad, vaid täiendavad. Mida tugevam on rahvusriik, seda avatum ja kaasavam võib ja saab ta ideaalis olla: oleme ju olnud piisavalt küpsed ja enesekindlad tunnistama Eesti ajaloo ja rahvuskultuuri osaks nii baltisaksa kultuuri kui ka selle, et Andrei Ivanov, Marina Tervonen ja Igor Kotjuh rikastavad 21. sajandi eesti kirjandust.
Eesti kodakondsuse saamise nõuete hulgas on ühe olulisemana põhiseaduse tunnistamine, st iga teisest rahvusest inimene, kes astub Eesti kodakondsusse, peab tunnistama ülimaks Eesti põhiseaduse ja ideaalis tegutsema oma elus selles vaimus. See on elementaarne lojaalsuse küsimus.
Üks asi on ideaal, teine on tegelik elu, öeldakse. Me näeme ka rahuaja tingimustes, et mitte kõik muulastest kodanikud pole lojaalsed Eesti seadustele, aga neid seadusi rikuvad ka eestlased ise. Kas näiteks need ametnikud, kes tühistasid äriseadustikus eesti keele kasutamise nõude ärinimedes, järgivad ikka meie riigi põhiseaduse vaimu? Kas see valitsus, kes krooniliselt alarahastab rahvusteadusi, hoiab kultuuritöötajaid aastakümneid nälja piiril miinimumpalgal, koondab ja kägistab kirjanikemuuseume ning teisi mäluasutusi, on üldse lojaalne Eesti Vabariigi põhiseadusele?
Annaks taevas ja hea diplomaatia, et me ei peaks Eesti sõjaväes NATO reeglite järgi väljatreenitud sõdureid, kes on teisest rahvusest Eesti kodanikud, panema relv käes tegelikul rindejoonel tegelikule lojaalsustestile. Selle ärahoidmiseks on ainus rohi väetada tugevas ja enesekindlas Eesti rahvusriigis toimivat tõhusat kodanikuriiki.
Sirje Kiin
