1. Säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Rahu ähvardava ohu vältimiseks ja kõrvaldamiseks ning agressiooniaktide või muude rahu rikkumiste mahasurumiseks rakendada tõhusaid kollektiivseid meetmeid. Rahvusvahelisi tülisid või olukordi, mis võivad viia rahu rikkumiseni, reguleerida või lahendada rahulike vahenditega vastavalt õigluse ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetele.
2. Arendada rahvusvahelisi sõbralikke suhteid rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte austamise alusel ja rakendada muid meetmeid üldise rahu kindlustamiseks.
Teises maailmasõjas said liitlasteks Inglismaa (UK), USA ja NSVL. Kaks esimest lubasid viimasel võtta oma mõjusfääri sõjas erapooletuks jäänud väiksemad riigid. NSVL oli üks viiest ÜRO loojatest, kellel oli õigus jätta kinnitamata ÜRO Julgeolekunõukogu otsused, mis ei aidanud Stalinil „ühendada võimalikult paljude riikide proletaarlased“ NSV Liidu alluvusse. Ja nii ei hakanudki teised liikmesriigid nõudma, et ÜRO peab täitma põhikirjas määratud kohustused ning väga räigelt kuritegelik NSVL sai okupeerida ja annekteerida 42-ks aastaks mitmed Ida-Euroopa riigid. Aastal 1992 muutus NSVL Venemaa Föderatsiooniks – ilma et nende vetoõigus ÜRO-s oleks tühistatud; neilt oleks nõutud heastada NSV Liidu kuriteod riikides, kes olid Teises maailmasõjas olnud erapooletud.
Tajudes, et ÜRO ei hakka riikidevahelisi erimeelsusi nüüdki lahendama, on mitu NATO liikmesriiki Ida-Euroopas asunud hoogsalt suurendama sõjalist kaitsevõimekust tasemele, mis on loodetavalt piisav kolmanda maailmasõja heidutamiseks. Lähtudes sellest, et: relvi tootvad tehased töötavad täistuuridel; usinasti on asutud rajama tsiviilelanikkonda kaitsvaid varjendeid, häiresüsteeme ning toiduainete ja teiste sõja olukorras vajalike toodete varusid, tuleb järeldada, et heidutajad ise ei usugi, et ulatuslikud ettevalmistused saavad takistada suure sõja tekkimise.
Tagasivaatavalt tuleb tõdeda, et ÜRO on 78 aasta vältel justkui sihikindlalt loobunud täitmast kohustusi, mida põhikiri peab esmatähtsaks. ÜRO on teadnud, et Venemaa tahab oma võimu kuritahtlikult suurendada, kuid pole senini üritanudki koostada ja rakendada riikidevahelisi tegevuskavasid, mis näiteks lõpetaksid raskerelvade tootmise ning suunaksid koole õpetama rahvusriikide vahelist heatahtlikku suhtlemist – just nii nagu ÜRO põhikiri oma liikmesriikidelt rahu ja julgeoleku tagamiseks nõuab.
