Jutluse pidas diakon Karl Paju, aluseks Heebrealastele 11:8-16. Kogudused kuulsid, kuidas Aabraham asus võõrana elama tõotusemaale, teadmata, kuhu ta läheb, oodates linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal. Sobivalt käivad need piiblisõnad nende kümnete tuhandete kohta, kes 81 aastat tagasi asusid tundmatule teekonnale just nagu Aabraham, põgenedes terrori eest, mida Punaarmee oli külvamas. Paljud lootsid ikka kodumaale naasta, ent nagu pühakirjas leidub, said nad paguluses igatseda vaid paremat kodumaad, see on taevast; sest Jumal on meile valmistanud linna.
Diakon Paju rõhutas, et eesti rahval on Kõigevägevama poolt antud roll, millest me ei ole teadlikud, kunas seda täidame, kuna või kuidas see toimub. Kas meie eluajal või mitte, pole tähtis, kõike pole meile teada antud. Kuid emakeelt hoides ja kaitstes; keelt, kultuuri ja väärtusi edasi andes meie järeltulijatele saavad eestlased tagada, et me täidame seda olulist rolli. Usu läbi on paljusid ohvriks viidud, ka neid, kes hukkusid Läänemere lainetes septembritormides.
Õp Kalle Kadakas viis läbi mälestushetke, kogudused tõusid ja palvetasid kõikide eest, kes hukkusid sõja käigus, põgenedes või on maetud võõra, aga uue kodumaa mulda. Vaimulikud jagasid siis armulauda. Teenistus lõppes ühislauluga „Hoia, Jumal, Eestit“.
Teenistuse järel oli Agricola seltskondlikus saalis kaetud kohvilaud ning selle kõrvane, ja kus sai kinnitada tutvusi ja koguduste elujõule nii vajalikke sidemeid.
