Pean presidenti meie tipp-poliitikute seast üheks vähestest täiesti usaldusväärseks ja targaks meheks. Kas aga pidada „heaks inimeseks” meest, kes hoogsalt kommunismi ülesehitajate esireas traavides korraga vastassuunas kihutava ratsu sadulasse hüppas, on vaieldav (vt ka minu artikit „Värsket verd Euroopase” Eesti Elu 27.veebr.,2004). Julgen kahelda ka selles, et nii mitmel rindel võidelnud mees, kes alles paar päeva tagasi ise ütles: „Kui oled tulest läbi käinud, siis sind nii lihtsalt jalust maha ei lööda”, nüüd äkki ajakirjanike rünnakust nii masendusse langes, et Brüsseli lennukile pages. Tõenäosem on, et tema kohtumisel uurivate ajakirjanikega selgus, et välja on tulnud midagi, millest ennast välja rääkida ei õnnestu.
Presidendi mure, olgu siis hea või halva peaministri kandidaadi kaotuse pärast, on aga praeguses, meile väga ohtlikus olukorras, täiesti mõistetav.
Kuigi meedia arvab, et Venemaa käitumine Krimmis ei vasta kaasaegse, põhjalikult muutunud maailmakorralduse reeglitele, kuulub selline arvamine siiski ilukirjanduse valdkonda. Ei usu, et ükski lahtiste silmadega olukorda hindav riigimees arvaks, et oma jõus kindlat ja vastupanu võimatuses veendunud Venemaad on võimalik mitmesuguste sanktsioonidega hirmutada, korrale kutsuda ja häbistada, et tema poolt pea sajandi eest kasutatud edukad võtted pole enam kaasaegsed! Nii Gruusiaga kui nüüd ka Krimmiga, on Venemaa näidanud, et hirmutajaks on hoopiski tema, et ta vilistab igasugustele õpetlikele juttudele ja teeb, mida oma sihtide saavutamiseks vajalikuks peab. Liiatigi, kui kasutusele võetavad sanktsioonid kahjustaksid sanktsioneerijaid rohkem kui sanktsioneeritavat. Venemaa poliitika, nii rumalana ja ettearvamatuna, nagu see ka näida võib, pole kunagi olnud rumal, veel vähem ettearvamatu. Ka jultunud koolipoiss suudab tervet klassi ja õpetajaid terroriseerida.
Analüütikute rahustavad sõnad, et Venemaa on sõdimiseks liiga nõrk ja sõja puhul praegune valitsus kukub, on unejutt lastetuppa. Sõda toob kaasa sõjaseisukorra, mis võimaldab taastada piiramatu terrori, panna kõik vasturääkijad võimule rõõmsalt hurraa karjuma ja näidata, et inimõigustega on kõik OK. (Pikemalt Eesti Elu 21.märtsi paberlehes)
Olaf Imelik
