Siin on hästi arendatud rattateede võrk. Ka teises mõttes on Toronto suurepärane linn, sest tihti ei ole siin talvel lund, mis aga ei tähenda, et külmakraadid ei lange päris allapoole nulli. Need on kaks faktorit, mida tuleb talvel sõites linnas arvesse võtta.
Kuigi selle kirjatöö kirjutamise ajal on Torontos viis päeva järjest vihma sadanud, siis pole see mulle kunagi rattasõitmise takistuseks saanud. Selle aasta suvel oli seik, kui 2. juunil töölt koju sõites hakkas järsku väga palju vihma sadama. Aga kuna midagi teha ei olnud, siis väntasin läbi reaalsete vihmaveevagude ja leppisin teadmisega, et koju jõudes ei olnud ühtegi kuiva ala minu riietuses. Aga kuna sihtkoht oli kodu, siis muretsema ei pidanud. Kurvem lugu oleks siis, kui selline olukord tekiks näiteks olulisele kohtumisele või mõnele muule tähtsale üritusele minnes, kus puudub reaalne riietevahetamisvõimalus. Kodu ja töö vahet sõites pole see õigele ratturile kunagi probleem. Vihma saab arvesse võtta.
Lumega sõitmine on aga pisut teistmoodi. Siin ei mängi rolli mitte ainult maha sadanud kogus, aga silmas peab pidama ka külmakraade. Isegi kui lund on vähe, võib selle all peituda ohtlik jääkiht, mis talvisel rattasõidul on äärmiselt ohtlik. Olen selle lõksu langenud korra ning peale seda õppisin oma veast ja olen suutnud ka miinuskraadidega talvel rattal püsti jääda. Ehk tuleb see teistele abiks, kui selgitan, mis juhtus. Mul oli sees mõõdukas hoog, kui keerasin vasakule ja kuigi asfalt minu ees oli lumevaba, oli see kaetud nähatamatu n-ö musta jääga. Ratas kaotas juhitavuse ehk rattakummid hakkasid liiga kiire kiiruse tõttu libisema ja kukkusin vasakule küljele. Põlv, puus, õlg puutusid maapinnaga kokku, aga kõige hullem oli pea kontakt maaga. Tänu kiivrile ei saanud see haiget, aga nõksatus, mis käis läbi kaela, oli kõige ebameeldivam. Päev läbi oli veider uimane tunne, ja vasak kehapool oli mitu päeva valus. Peale seda õppisin valima talviti pööretel sobiva kiiruse, et olla kindel sõidu ohutuses. Teinekord ei pruugi nii õnnelikult minna kui tookord.
Kui ehk jäi segaseks, mis see must jää on, siis olgu ka see lahti seletatud. Must jää on nii jalakäijatele kui ka autojuhtidele ohtlik ilmastikunähtus, mis statistika andmetel põhjustab sõidukitega neli korda rohkem õnnetusi kui märg teekate ning kaks korda rohkem kui lumised teed. Matti õhukest jääkirmet on liiklejal raske märgata, enamasti saab ta olukorrast teadlikuks läbi oma negatiivse kogemuse. Ja siis võib olla juba hilja. Just täpselt juhtus see ka minuga. Ohtlik jääkirme tekib tavaliselt nullilähedaste temperatuuride juures nagu praegu ning temperatuuri järsul langemisel. Oht musta jää tekkeks on siis, kui udu, hall või vihm langeb teepinnale, mille temperatuur on alla nulli. Aga musta jää tekkimiseks võib olla piisav ka lihtsalt rohke õhuniiskus näiteks veekogude või märgalade ääres. Seega igati oluline info kõigile, kes tänavatel liiklevad.
Ise olen pidanud lumele alla vanduma vaid korra – reedel, 8. veebruaril 2013. aastal. Ööga oli maha maganud selline kogus lund, et jala liikumine oli peaaegu võimatu. Tänavad olid täiesti läbimatud ka autodele, vaid mõned julgemad olid sõitmas. Rattaga poleks sel päeval midagi teha olnud. Too päev läksin ikka tööle, aga jala. Võttis aega, mis ta võttis, aga jõudsin õnnelikult The Annexi piirile, saatjaks ustav digipeegelkaamera. Minu seiklustest, ja sellest, mida sel päeval nägin, saab lugeda ja pilte vaadata siin. Tõsi, ka 2021. aasta 18. jaanuaril muutus Toronto linn peaaegu läbimatuks. Läksin sel päeval tööle jala, aga õnneks kodust mitte kaugele – Toronto Eesti Majja. Kuigi jalutuskäik sinna ei olnud pikk, võtsin ikka kaamera kaasa ja hakkasin oma rännakut läbi lumelaviinide jäädvustama. Tookord ei olnud tegelikult kõige põnevam paks lumi, vaid metsikud tuuleiilid, mis Eesti Maja tagant Don Valley orust Broadview'le puhusid. Jagan fotosid ja videosid sellest päevast kahe nädala pärast virtuaalgaleriis.
Seega on rattaga võimalik ka talvel sõita, aga nagu varem öeldud, peab arvesse võtma lund ja temperatuuri/tuult. Lumerohkuse puhul on rattaga liiklemisel järgmised variandid:
*jätta ratas koju ja võimaluse korral töötada kodust;
*jätta ratas koju ja sumbata jala läbi lume, sest ühistransport on ka mängust väljas;
*võtta ratas, olla julge, valida sobiv sõidukiirus ning mitte läbitavates kohtades tulla rattalt maha ning kõndida ratas käekõrval;
*võtta ratas ja kujutada ette, et oled tank – saad läbi igast mäest ning jõuad kohale tervena. Ehk nagu see vapper mees Kanadas.
Esimest kolme olen praktiseerinud, viimast ei soovita kellelegi. Aga alati on mõni inimene, kes elab ohtlikult ja loodetavasti ikka jõuab sellise suhtumisega sihtkohta turvaliselt. Nimekirjas esimesena kirjeldatud olukord leidis aset minu elus reedel, 28. jaanuaril 2022. aastal. Kui planeerisin sõitma hakata, olid lumeolud sobilikud, ilm oli päikeseline aga külma oli -18 C. Prr! Ma pole sellise külmaga varem sõitnud, aga mõtlesin toona, et soojalt riidesse pannes võiks ju proovida. Aga siis vaatasin edasi, mida ilmateade jagas. Tuul oli põhjast ja 18 km/h, mis ei ole ju tegelikult kõige hullem, aga reaalse temperatuuri tunne oli -25 C. Ei, aitäh! Otsus tehtud – töötasin kodust. Seega tookord ei jäänud tööle minemata mitte lume, vaid madalate külmakraadide ja tuule tõttu. Ehk, et lumi pole peamine põhjus, mis takistab talvist rattasõitu.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et talvel on Torontos võimalik rattaga sõita. Tuleb jälgida enne kodust lahkumist ilmateadet, et teada saada, millised on lumeolud, temperatuur, tuule suund ja kiirus. Vastavalt sellele tuleb teha otsus, kas on võimalik sõita või mitte, kui on, siis tuleb vastavalt ilmastikuoludele riietuda. Just sellest tuleb järgmine kord jalgrattarubriigis juttu. Ohutut talvist liiklemist!
