Pärimusmuusik Reet Hendrikson iseloomustas pagulaseestlaste identiteeti, eriti Põhja-Ameerikas, uuel ja värskel moel. Tema poolt seatud rahvamuusika, mis salvestatud Kanadas 45 a tagasi, on ikka ja jälle kajastunud kildudena väiksemates ringkondades kodu-Eestis, eriti interneti kaudu.
Kajastunud on ka Reeda kunagised kontaktid ja õpingud muusika alal Austrias ja sellel alusel avanebki lugu ühest kaunishingest, keda laulupeo eel meenutame.
Reet sündis Eestis enne põgenemist 1944. a ja veetis lapseea, nooruspõlve ja üliõpilaselu Rootsis, kus omandas laitmatu eesti keele ja muusikalise põhihariduse. Pärast aastapikkust järelõpingut geneetika alal Fulbright'i stipendiaadina Georgia osariigis USAs, saabus ta 1968. a hilissuvel Kanadasse. Kotkajärve Metsaülikoolis, põlismändide all, võlus ta kuulajaid oma puhta lauluhääle ja kitarriseadetega. Peatselt tehti talle ettepanek salvestada oma esitatud laule. Helipaat nimega ,,Reet – eesti rahvalaule” ilmus Torontos aastal 1969.
Reet jäi mõneks aastaks peamiselt Torontosse, kus tal arenes sõpruskond nii eestlaste kui ka kanadalaste seas, eriti muusikahuviliste juures. See oli aeg, mil ta otsustas pühendada oma elu muusikale ja tekkis võimalus viibida paar suve Austrias Orff Instituudis, omandamaks erilisi oskusi muusika õpetamise meetodis noortele. Hiljem asus ta uuesti USAsse, kusjuures Boston pakkus akadeemilises õhkonnas ka mitmekülgset muusikaelu. Multiinstrumentalistina osales ta vanamuusika tegijate seltskonnas.
Tagasi Rootsis 80ndate aastate keskel, leidis ta uue sõprusringi Eesti Naisüliõpilaste Seltsis, milles ta tegeles juhtivalt laulu alal. Külastades tihti Eestit, sai ta olla kasulik eesti muusikutele kodumaal, vahendades hulgaliselt noote Rootsi Raadioarhiivist, kus ta vahepeal töötas. Viimast hindasid eriti tolleaegsed Eesti Raadio Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Heinavanker ja Linnamuusikud.
Reet Hendrikson suri Stockholmis 2000. a sügisel. Pärast järelehüüdeid ka ülemere ajakirjanduses, jäi püsima igatsus tema järele. Samuti rida küsimusi.
Kas saaks välja anda tema plaati, loomulikult CD vormingus? See sündiski dr. Keto Soosaare palvel, kes mäletas Reeta Bostoni päevilt. Tõhus toetus Eesti Sihtkapitalilt Kanadas aitas tublisti kaasa. See siis aastal 2008, võiks öelda nüüdsel ajastul.
Umbes samal ajal said kokku muusikateraapialektor Eve Lukk Tallinna Ülikoolist ja sama ala teadur Saksamaalt Karin Schumacher, kes oli Reeta hästi tundma õppinud kaugemas minevikus Salzburgi päevil Austrias. Küsimuse alla tuli ikka Reet Hendriksoni laulude taastamine, mis tegelikult oli juba toimunud kaugel Kanadas.
Kui Eve Lukk, aimates edasiviivaid võimalusi, algatas uuringuid, tulid päevavalgele mitmed asjaolud ja ka mõned vanad Reeda sõbrad nagu Liivi Jõe ja Ilvi Jõe-Cannon. Tekkis meenutajate grupp, millega liitusid pärimuskultuuri uurija dr. Iivi Zajedova ning Taivo ja Tiina Niitvägi (Linnamuusikud). Niitvägidega oli Reet tihti ühenduses oma hilisematel kodumaareisidel. Olulisi andmeid jagas Andres Raudsepp Kanadast, kes oli kasulik mõnegi võtmeisiku leidmises.
Kui eelpool nimetatuid võiks kutsuda Reet Hendriksoni meenutusõhtu korraldajaiks ja koosviibimisele kutsujaiks, osaleb sündmusel veel mitmeid teisi. Toomas Tuulse, helilooja ja dirigent Rootsist, mälestab Reeta vastavalt pühendatud heliloomingus. Esinevad näitlejad ja muusikud Jaak Johanson, Maile Hiiet, Niina Murdvee ja Mirjam Kerem ning korraldajatest Eve Lukk ja Taivo Niitvägi.
Tsiteerime üht peakorraldaja poolt kirja pandud meenutusõhtu eesmärki, mis oleks ,,aidata kaasa maailma mastaabis eestlaste pärimuskultuuri väärtustamisele, infovahetusele ning kontaktide süvendamisele välis- ja kodumaa eestlastest muusikute vahel”.
Sündmus, millega ka pühitsetakse Reet Hendriksoni 70. sünniaastapäeva, toimub Okupatsioonide Muuseumis, Toompea 8, 1. juulil algusega kell 5 õ.
Informatsioon: eve.lukk@tlu.ee või ajraudsepp@aol.com
AR
