ning okupatsioonivägede tingimusteta väljaviimiseks ja kolonistide olukorra lahendamiseks oli vaja Venemaale vaid meelde tuletada, mida nad on rahvusvahelise konventsiooni kohaselt kohustatud tegema.
Paljud hakkasid arvama, et Eesti ei avaldanud aastal 1939 NSV Liidule sõjalist vastupanu, sest president Päts ja kindral Laidoner olid reeturitena nii otsustanud. Ajaloolane Ilmjärv leidis Venemaa arhiivides dokumente, mis võimaldasid tal väita, et NSV Liit maksis president Pätsile summasid, mis vaid näiliselt oli teenustasud töö eest Eesti-Vene Kaubanduskojas. Et too reetmine kuidagi avalikuks ei tuleks, sõlmiti vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel. Selles paktis, tavalises kõnepruugis baaside lepingus, lubas NSV Liit aidata Eestit kaitsta ning seda teha Tartu rahulepingut ja Eesti suveräänsust tunnustades. Eesti kohustus andma NSV Liidu kasutusse maa-alasid 25 000 mehe suuruse Punaarmee garnisoni baaside rajamiseks. See leping allkirjastati 28. septembril 1939 ja 18. oktoobril avati piiriväravad Punaarmee sisenemiseks.
Ajaloodoktor Jaak Valge on Ilmjärve järeldustes leidnud liiga palju, mida pole võimalik pädevalt õigustada, kuid riigivõim ja peavoolu ajakirjandus Ilmjärve poolt kirjutatus puudusi ei näe, sest Pätsi ja Laidoneri poolt jõuliselt arendatud eestlaste Vabadussõja vaim koos „ajale jalgu jäänud” eestlaste rahvusriigi mõttega pole enam ajakohane. Ja nii polegi peetud vajalikuks selgitada olukorda, mis eelnes baaside lepingu sõlmimisele.
Tajudes, et Hitler soovib kogu Euroopa Suur-Saksamaaks kujundada, asusid Inglismaa ja Prantsusmaa meelitama NSV Liitu Saksa vägede vastu võitlema, nii et see raskendaks Saksa vägede läände tungimist. Churchilli eestvedamisel alustatigi 18.03.39 kolmikliidu moodustamise läbirääkimisi. NSV Liit nõudis sõjas osalemise eest luba Eestit ja Lätit vajaduse korral abistada – kaasa arvatud õigust otsustada, millal vajadus tekib ja kuidas abistamist korraldada. Seda Inglismaa ja Prantsusmaa lõpuks ka lubasid. Eestit nad nüüd enam sõjas NSV Liiduga poleks aidata saanud.
Eestlaste allutamine Venemaa võimule on olnud igikestev Venemaa eesmärk. Teise maailmasõja puhkemine oli Eesti Vabadussõjas saadud solvava kaotuse tasategemiseks väga hea võimalus. Olles Saksamaaga kokku leppinud, et NSV Liit võib Eesti endale saada, oli vaja vaid sundida Eestit sõlmima baaside leping, mis võimaldas jätta maailmale muljet, et NSV Liit tahab oma naaberriiki kaitsta. Kuna venelased teadsid väga hästi, et Eesti sellist kaitset ei soovi, siis teatas Molotov 24. septembril 1939, et „NSV Liit ei jää passiivseks pealtvaatajaks, kui keegi peaks Eestit ründama.” Baaside lepingu läbirääkimiste käigus lisati selgitavalt, et kui Eesti ei taha toda pakti sõlmida, siis on NSV Liidul ka teisi võimalusi Eestis oma vägedele baase saada. Et eestlased mõistaksid, mida „teised võimalused” tähendavad, oli Eestil piirile paigaldatud 690 tanki, 600 lennukit ja 160 000 sõdurit. Hiljem selgus, et NSV Liidu kaitse rahvakomissar oli andnud käsu Eestit rünnata 29. septembril, kui Eesti baaside lepingut ei allkirjasta.
Otsus relvastatud vastupanu asemel baaside leping sõlmida, tehti mitte ainult president Pätsi ja kindral Laidoneri poolt, vaid seda arutati 26. septembril: enne valitsuse erakorralisel istungil ja pärast seda riigivolikogu ja riiginõukogu väliskomisjonide ning riigikaitsekomisjoni ühisistungil. Võimatu on uskuda, et kõik otsustajad kiitsid kuulekalt heaks Pätsi korralduse vastupanu mitte osutada. Kui vastupanu osutamise kindlaid pooldajaid oleks paar-kolmgi olnud, siis oleks hiljem ikkagi räägitud, kuidas Päts ja Laidoner sundisid kõiki reeturlikku otsust tegema. Selliseid rääkijaid ei ole olnud. Pärast baaside lepingu sõlmimist oli mõttetu takistada Punaarmee baasidesse liikumist, sest selline tegevus oleks olnud lepingu rikkumine ning seega õigustus NSV Liidule Eesti koheseks okupeerimiseks. Lepingut täites võis loota, et Punaarmee üksused viiaksegi Eestist välja kui sõjaolukord nende Eestis viibimist enam ei nõua. Tolle lootuse eluiga oli üpris lühike: 16. juunil 1940 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi süüdistusega, et Eesti pole tühistanud NSV Liidu vastast Eesti ja Läti vahelist sõjalise liidu lepingut koos nõudega kohe moodustada uus valitsus, mis ei ole NSV Liidu vaenulik. Eesti selgitust, et leping Lätiga oli varem tühistatud, ei võetud kuulda. Lisaks uue, NSV Liidu sõbraliku, valitsuse moodustamisele nõuti ultimaatumis ka viivitamatult tagada takistamatut ja vaba läbipääsu NSV Liidu sõjavägedele, mis paigutatakse Eesti tähtsamatesse keskustesse. President Pätsi poolt antud NSV Liidu soovide kohased korraldused, ajal mil Eestis asus väga suurel hulgal NSV Liidu vägesid, olid rahvusvaheliste seaduste alusel õigustühised, kuid see pole takistanud okupatsioonieelse aja halvustajaid pidada president Pätsi Eesti „mahamüüjaks”.
Oletades, et president Päts oli aateliseks kommunistiks muutunud või suures rahahädas vaeveldes jõudnud otsusele reeturiks hakata, tuleks kõigepealt tuvastada, mida siis ta NSV Liidule müüs. Otsus baaside leping sõlmimata jätta oleks Punaarmeele mõningaid kaotusi põhjustanud, kuid nende kahjude hüvitamiseks oleks hiljem saadud eestlasi panna Siberi orjalaagrites tööd tegema – suuremal hulgal, kui enne baaside lepingut oli kavatsetud. Nii võib järeldada, et reetur või reeturid ei müünud NSV Liidule midagi, ilma milleta poleks saadud Eestit okupeerida. Eesti poleks toonases olukorras suutnud sõda mitte mingil juhul võita. Teades, et NSV Liidu vangina antud korraldused mingit praktilist tähtsust ei omanud, võis president Päts loota, et kui ta teeb, mida sooviti, siis tema perekonda võidakse leebemalt kohelda. Loomulikult ei olnud oma perele mõtlemine kangelaslik tegu, kuid seda ei saa siiski riigi reetmiseks pidada.
Huvitaval kombel toona tehtut reetmiseks pidajad justkui ei märkagi, mida praegune riigivõim soovib Vene Föderatsioonile anda ning kuidas too andmine hakkab eestlaste elu tulevikus mõjutama. NSV Liidu õigusjärglasena oleks Vene Föderatsioon pidanud pärast Eesti iseseisvuse taastamise deklaratsiooni viima Eestist välja oma sõjaväed ning täitma Helsingi konverentsi akti III peatükis antud lubaduse. Kuna senini on meie välisministeerium korranud NSV Liidu väidet, et Helsingi Aktis määrati Euroopa riikide „sõjajärgsed piirid”, siis on vaja kõigepealt tuvastada, mida too peatükk kohustab:
„Osalenud riigid tunnustavad üksteise ja kõigi Euroopa riikide piire mitte vägivaldselt muudetavatena ning hoiduvad nüüd ja tulevikus nende ühepoolsest muutmisest.
Täiendavalt hoiduvad nad ükskõik millisest, teise osalenud riigi territooriumi kogu või osalisest hõivamise ja vägivaldselt omandamise, nõudest või teost.”
Eesti allkirjastas tolle akti oktoobris 1991 ja Vene Föderatsioon kinnitas NSV Liidu kohustuste ülevõtmist jaanuaris 1992. Kohe pärast Helsingi Akti allkirjastamist oleks Vene Föderatsioon usaldusväärse riigina pidanud piiritähised enne 16.06.40 olnud kohtadesse viima. See kohustus on tänaseni täitmata. Eesti riigivõimu kõik instantsid on otsustanud – avalikkusele selgitamata jäetud põhjustel – loobuda kõigi NSV Liidu poolt okupatsiooni ajal Eesti Vabariigi kodanikele ja varale tekitatud kahjude hüvitamise nõudest ning täiendavalt kinkida Vene Föderatsioonile üks kahekümnendik Eesti maa-alast. Seega on kehtiva idapiiri lepingu uuega asendada soovijad nõus Eesti õigusi reetvalt vabastama Vene Föderatsiooni miljardite eurode suurusest kahjude heastamise kohustusest.
Täiendavalt tuleb tõdeda, et Eesti maa-ala vähendamine ilma rahvahääletusel luba saamata on väga konkreetne põhiseaduse vastane tegu ning ühe lepingu teisega asendamisel tuleb üldise tava kohaselt sätestada, mida ja mille pärast on kehtivat lepingut muudetud. Et Vene Föderatsioon on nende poolt soovitud uues piirilepingus kategooriliselt keeldunud viitama Tartu rahulepingus määratud piiri paiknemise muutmisele, siis on ilmselge, et Vene Föderatsioon usub veendunult, et uus piirileping on viimane dokument, mida on vaja selleks, et Eestis elavad venelased saaksid rahvusvahelises kohtus edukalt väita, et ENSV muudeti aastal 1991 Eesti Vabariigiks ning et neil endiste ENSV elanikena on õigus nõuda vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. Eesti riigivõim ja nende juriidilised nõustajad nii ei arva, kuid kõige senini tehtu põhjal võib järeldada, et kui Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel tekib erimeelsusi, siis jääb pädevaks Vene Föderatsiooni poolt soovitu. Vene keele teiseks riigikeeleks seadustamisega algab aga eesti rahvuse ja kultuuri väljasuremise pikaldane protsess. Ja selle protsessi võimaldamine on reetmine, mis nõuab lausa keskaegset eluks ajaks vangikongi aheldamise karistust.
Harri Kivilo
