Rein Rannapit tuleb kuulata elavas ettekandes, siis tuleb tõeliselt esile tema isiksuse võlu, mida filmilindile tundub olevat raske jäädvustada. Kahjuks on siiani teda portreteeritud kui konflikset isiksust, jättes tähelepanuta tema loomingu sügavamad hoovused. Rein ei ole konfliktne, vaid pigem ülinõudlik nii iseenda kui temaga koos musitseerivate muusikute ja kontserdikorraldajate suhtes. Temas kõlab ju publikuni jõudva esituse lõpptulemus ideaalis, mille poole püüdlemine nõuab oma pilli ja muusikateksti perfektset valdamist ning suurt süvenemist. Olulised on ka muusikavälised detailid. Dokfilmis „Päris Rannap“ raisatakse masendavalt palju aega sellele, kuidas Reinule klaveritooli otsitakse. Ei sobi see ega teine, lõpuks tuuakse klaveritool kontserdipaika muusiku enda kodust. Jah, kinopublik saab suutäie naerda, aga seda, MIKS Rannap klaveritooli suhtes nii nõudlik on, saab aru vaid klaverit õppinud vaataja. Ja selles pole midagi naljakat – eks katsuge ise poolteist tundi järjest ebamugaval (klaveri)toolil istuda.
Selle Aleksander Otsa dokfilmi parimad hetked on siis, kui Rannap loeb oma viiulikunstnikust ema päevaraamatuid, mida ema oli lubanud pojal lugeda alles pärast ta surma. Rannap on imestunud, kui kriitiline ema ta muusikaliste ettevõtmiste suhtes on. Vaatamata sellele, et Rein sai noorima osavõtjana Eesti esimesel pianistide konkursil preemia ja esikohad 1971. ja 1973. aastate Tippmeloodia lauluvõistlustel. Suurepäraseks saavutuseks oli ka preemia Bachi konkursil Leipzigis, millest Rannap sai osa võtta tänu sellele, et Bachi sünnilinn oli juhuse tahtel Ida-Saksamaal, mitte Lääne-Saksamaal nagu Beethoveni sünnilinn Bonn. 1987. aastal Rein Rannap emigreerus ja läks studeerima Lõuna-California ülikooli prof Stephen Hartke heliloominguklassi doktoriõppesse. Õhtut täitvat doktorikraadi kontserti sai Eesti publik nautida 1996. aastal Estonia kontserdisaalis.
Tarvo Mölderi dokfilmis „Eesti muld ja Eesti RUJA“ on kasutatud vanu mustvalgeid dokumentaalkaadreid RUJA algusaastate kontsertidest. Need on igati ehedad, kuigi filmitud tänapäeva mõistes algelise kaameraga. Tore oli taaskord näha-kuulata ka Estonia katastroofis hukkunud legendaarset RUJA solisti Urmas Alenderit. Ansambel RUJA on täiega Rein Rannapi muusikaline laps, kuigi pärast Rannapi bändist lahkumist on seal klahvpille mänginud ja ansamblit juhtinud veel Margus Kappel ja Igor Garshnek. Aga nemadki on järginud rannaplikku printsiipi – teha eestikeelset progressiivset rokki parimate eesti poeetide tekstidele, millest peegeldub nii looritatult kui otsekoheselt edasi antud ühiskonnakriitika. RUJA algaastatel olid bändi kontserdid noorte seas niivõrd populaarsed, et nõukogude võimu esindajad keelasid RUJA esinemised ära. See andis bändile populaarsust veel juurdegi ja varsti oldi sunnitud RUJA esinemised vabaks laskma – kes teab, mida noored RUJA-fännid võivad muidu ette võtta. Siinkohal võiks meenutada legendaarset Propelleri staadionikontserti, millest vallandus niisugune möll, et aktiivsemad mässajad pandi lausa vangi. 1980ndate aastate alguse stagnatsioon oli juba niivõrd masendatavatesse sügavustesse kukkunud, et kõige tundlikum osa ühiskonnast – noored – hakkasid mässama.
Tänavu 16. juunil kõlasid Kaarli kirikus 25 aasta jooksul Rein Rannapi klaveri küllatulemise tuuridel kõlanud parimad lood. Sealt on Rannap saanud ka heatahtliku hüüdnime – Klaveripoeg. Rannap oli avarasse Kaarli kirikusse toonud oma isikliku tiibklaveri kõrvale ka ühe vana klaveri, mille ta oli eelnevalt ära prepareerinud kõiksugu metallsete poltide ja naeltega, selleks et laivis erinevaid naturaalseid heliefekte saavutada. Lisaks oli laval harmoonium, kõlasid ka eelnevalt sissemängitud muusikalõigud digitaalselt arvutist. Kõikidel pillidel mänginud Rannap oli ainuisikuliselt nagu terve orkester. Eelnevatel tuuridel osalenud lauljad seekord kontserdil ei esinenud, nii esitas Rannap ise ka ühe vokaalpartii. Prepareeritud klaveri kulminatsioonilooks oli „Kellade juubeldamine“. Minu jaoks helises sealt vastu ka kunagise Rannapi ansambli „Hõim“ helipilt – heakõlaliste kirikukellade kõrval kõlasid mõned kellad tuhmilt nagu lehmakellad. Võrratu! Kui siia lisada põnevalt illustreeritud Estonia klaveri kaas (ilmselt video abiga) ja Rannapi lühikommentaarid, siis jõudis kontserdi sõnum ilmselt adekvaatselt kõikide kuulajateni. Publik polnud ka aplausi ja braavo-hüüetega kitsi.
Sirje Vihma-Normet