Seda suuremat populaarsust nad kogusid. Muusikaloolased peavad ansamblit RUJA täiesti õigustatult eesti roki alguseks ja kullaprooviga RUJA lauludel on eestlastele sama tähendus kui biitlite lauludel mujal maailmas. Kuna just Rannapi autorikontserdi hommikul kirjutasid lehed George Martini surmast, kes oli olnud biitlite mänedžer ja nende laule ka ise arranžeerinud, siis oli mul kontserdile minnes veidi kurb ja nostalgiline häälestatus. Lahkunud rokilegendidele mõeldes meenusid ka Alo Mattiisen ja Urmas Alender. Ausalt öeldes olin veidi skeptiline – mida Kristjan Kannukene legendaarsete Alenderi lauludega küll peale hakkab! Kohe esimestest taktidest oli aga selge, et Kirstjan Kannukene on Rannapile täiesti võrdväärne partner. Kristjan on igati suveräänne muusik, kes ei jäljenda Urmas Alenderit, vaid interpreteerib Alenderi poolt kuulsaks lauldud laule iseendast ja tänasest hetkest lähtuvalt. Kontserdi RUJA-aegsete laulude kava peegeldas ka Rannapi suurepärast dramaturgilist vaistu. Panna lisapaladena kõrvuti kõlama raju rokipala “Vana auruvedur” ja lüüriline “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja lasta muusikal hajuda mitmeminutilisse vaikusesse – see oli tõesti vapustav elamus. Kõik laulud kõlasid eesti keeles – Viidingu, Isotamme, Luige, Lättemäe ja Enno tekstidele. Mulle isiklikult meeldib see väga, et Rannapi laule on võimatu inglise keelde tõlkida ja neid saabki esitada vaid eesti keeles. Nii aitab ka eesti rokkmuusika kaasa meie emakeele säilimisele.
Kontserdi esimeses pooles kõlanud “Concerto in Rock” oli mitmes mõttes täiesti erakordne teos.Sümfooniaorkestrile partituuri luues meenutas Rannap, et ta on akadeemiline doktorikraadiga muusik, kes roki kõrval valdab vabalt ka klassikalise muusika väljendusvahendeid. Ja mis eriti vaimustav, et tema hiilgavates klaveriimprovisatsioonides on siiani seda rannaplikku energiat, mida RUJA tegutsemise ajal nautida saime. Pole siis ime, et eesti keelde on selle ansambli nimest tulnud ka uudissõna “rujaline”, mis minu teada tähendab raju energiat. “Concerto in Rock” oli üles ehitatud klassikalisele vormiskeemile, samas jättes improvisatsioonilisi vabadusi solistidele, kelle nimed tasub kindlasti meelde jätta – Pent Järve ja Kristjan Kaasik (kitarrid), Borka (trummid) ja Siim Usin (basskitarr). Nende tehniline kõrgtase ja ennastunustav sukeldumine muusikasse oli lihtsalt vaimustav. Hiljem pakkus palju kõneainet Concerto kooriosa, kus Collegium Musicale lauljad läbisegi immigratsiooniteemalisi netikommentaare olevat välja hõiganud. Mina tekstide sisu eelnevalt ei teadnud. Minu jaoks kõlas see kooripoolne tekstiosa eelkõige kui huvitav inimhäälne saareke mäslevas instrumentaalses ookeanis, mille tekstist ma midagi aru ei saanud. Korraks käis peast läbi, et ehk nad klatšivad seal Rannapit taga, kasutades vaimukaid tekste ajakirjandusest. Või kasutavad hoopis mõnda tsitaati Urmas Alenderi intervjuudest, mis sellele kontserdile sobinuks. Näiteks:”Laulu ellupuhumine õnnestub minu arvates üldse vaid kümnendikul lauljatest” või “Kõige paremini tunnen end ikka koos RUJAga.”(Ajakirjast “Noorus”, 1982/3).
Braavohüüete saatel vastu võetud kontserdilt lahkudes valdas mind eriline õnnetunne nagu ikka pärast väga head kontserti. Olen veendunud, et see kontsert oli märgilise tähendusega mitte ainult Rein Rannapile, vaid ka neile noortele muusikutele, kellel oli haruldane võimalus musitseerida koos muusikuga, kes on eesti roki üks vägevamaid alustalasid.
Sirje Vihma-Normet
