Intervjuu ilmus EE paberlehes neljaosalisena – # 5 – #8 (2., 9., 16. ja 23. veebruari 2024 numbrites). Fotod: Reino Kuber, Maris ja Tiit Pruuli
L: Võib-olla räägid lühidalt, kuidas te üldse sellise elustiili juurde sattusite. Sa oled inglise filoloogi haridusega, abikaasa on tegutsenud ajakirjanduse valdkonnas. Kuidas te hakkasite reisima nii eksootilisel moel, nagu seda on purjetamine?
M: Meie viimased reisid on olnud seotud merega. Alguseks võib pidada jahtlaeva Lennuk ümbermaailmareisi 1999 – 2001. See kestis poolteist aastat. Minu abikaasa Tiit oli siis laeva peal ja mina olin maapealne projektijuht. See oli esimene kord, kui Eesti lipp viidi üle kõigi meridiaanide looduslikke veeteid pidi, see tähendab, et mitte Panama kanalist, vaid ümber Kap Hoorni (Hoorni neeme). Eks selle pooleteise aastaga jäi merepisik meile kõvasti sisse. Ja siis hakkas minu abikaasa tegelema reisibürooga. Eestlastel oli pärast iseseisvuse taastamist tohutu reisivõlg ja kõik tahtsid näha maailma, mis viiskümmend aastat raudse eesriide taga oli olnud.
L: Tol ajal reisiti nii, et kõigil olid konservid kaasas, magati bussis, taheti hästi väikeste vahenditega ja odavalt hästi palju näha.
Kui aga meie viimase viie aasta suurte merereiside juurde jõuda, siis 2018. a hilissügisel tuli välisministeeriumis mõte, et Antarktise mandri avastamise 200. aastapäeva tuleks kuidagi väärikalt tähistada.
(Maris Pruuli)
M: Jah, eks ta kõigil niimoodi algas. Meie teine suur projekt pärast Lennuki-reisi oli Rolling Estonians ehk taas pooleteiseaastane retk ümber maailma, aga sedakorda autodega. Pidasime blogi ja need olid põnevad ja silmaringi avardavad ajad. Mõtlesime, et nende reisidega, kus sa paljutki vaid põgusalt näed, on võimalik kindlaks teha, kuhu kunagi pikemalt tagasi minna tahaksid. Kui aga meie viimase viie aasta suurte merereiside juurde jõuda, siis 2018. a hilissügisel tuli välisministeeriumis mõte, et Antarktise mandri avastamise 200. aastapäeva tuleks kuidagi väärikalt tähistada.
Fotogalerii
L: Miks tähistada just Antarktika avastamist?
M: Väga lihtsal põhjusel. Kui näiteks lööme Vikipeedia lahti, siis loeme sealt, et Antarktika avastas Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Saaremaa poiss. Tegelikult oli ta muidugi baltisakslane, kes oma merehariduse sai Inglismaal ja kellest lõpuks sai Vene admiral. Tema on üks kolmest põhikonkurendist Antarktise avastamisel. Minu abikaasa Tiit kutsuti välisministeeriumisse ja see mõte langes viljakasse pinda. Võtsime kampa veel meremuuseumi ja otsustasime korrata Bellingshauseni merereisi.
L: Kas te tegite siis täpselt sama reisi, mille kunagi Bellingshausen?
M: Erinev oli see, et me ei teinud kogu Bellingshauseni reisi. Tegime ka palju rohkem peatusi, sest meie ju enam midagi avastama ei läinud. Avastamise tähistamise valguses oli meil võimalus saada kandepind hästi paljule muule. Läbi Bellingshauseni avanes võimalus tähelepanu juhtida mitmetele kaasaegsetele merd ja meresõitu, kliimamuutusi puudutavatele probleemidele ning ka Eesti mereajaloole ja Eestile üldisemalt. Korraldasime sadamates konverentse, foorumeid ja näitusi. Oluliseks teemaks oli ka merepääste. Eesti vabatahtlik merepääste pani meid kokku sõsarorganisatsioonidega üle maailma ja viisime läbi ühiseid õppepäevi. Kirsiks tordil oli see, et toonane president Kersti Kaljulaid reisis Antarktikas kümme päeva meiega kaasa tavamadrusena. Külastasime mitmeid polaarjaamu ja imestasime, kuskohast kõik need sinimustvalged lipud meie vastuvõtuks välja võeti. See oli päris ime. Antarktikas pole nii palju Eesti lippe kindlasti kunagi varem lehvinud.
L: See äratas kindlasti tähelepanu kogu maailmas.
M: Kindlasti äratas see suurt tähelepanu polaarringkondades, aga mitte ainult seal. Kersti Kaljulaid oli üldse kolmas ametis olev president, kes kunagi Antarktikas käinud. Teised kaks on olnud Tšiilist nende polaarjaamade avamiste puhul. Selle sammuga andis president Kaljulaid signaali, kui oluliseks peab väike Eesti globaalseid teemasid. Maailma esimene digitaalne allkiri kuuendalt kontinendilt ehk Antarktikast on antud meie laeval Kersti Kaljulaidi käe läbi. Tal oli laeval kaasas Thalese firma tehtud sideterminal Iridiumi moodsaima sidevõimekusega ja mõlemad maailmafirmad olid elevil. Iridiumi president Matt Desch säutsus pärast Twitteris, et see, kuidas ühe pisikese riigi president ajab maailma äärelt oma asju, on igas mõttes cool. See reis kestis kokku üheksa kuud. Meiega sõitis erinevatel etappidel kaasa umbes kakskümmend Eesti teadlast, alates akadeemik Tarmo Soomerest. See andis me reisile väärika lisamõõtme ja olime selle üle uhked.
L: Kust te saite sellise laeva, mis jäistes oludes vastu peaks?
M: Laeva me ostsime nii, et kolm reederit panid rahad kokku ja otsiti välja korralik Hollandis ehitatud teraskerega purjekas. Nasval, Saaremaal Baltic Workboatsi tehasest lasime ta korralikult korda teha, varustada polaaraladele minekuks vajalikuga. Vahetasime näiteks veemagestid ja viimaseks reisiks ka sõukruvi, mis kannatab jääd paremini.
L: Purjeka nime vahetasite ka ära. Miks? Mis ta endine nimi oli?
M: Sel ajal, kui meie laeva ostsime, kandis ta nime St Jean II, mis polnud samuti tema esimene nimi, laev oli vahetanud mitmeid omanikke ja ka nimesid. Tavaliselt püütakse merepraktikas laeva nime võimaluse korral mitte vahetada, aga see on siiski võimalik. Meie korraldasime talle korraliku polaarlaevale kohase ristimise, nii nagu Amundsen ja Nansen omal ajal tegid. Me ei ristinud teda mitte alkoholipudeliga, vaid suure jääkamakaga, mis külmhoonest toodi, et laev teaks, kuhu me koos minema hakkame. Ristisime ta eestimaalase ja Antarktika avastaja auks Admiral Bellingshauseniks.
Kirdeväil jääb suuresti Venemaa vetesse ja Loodeväil on Kanadas. Siis tuli aga koroona, mis liikumise kogu maailmas halvas.
(Maris Pruuli)
Pärast Antarktika retke tekkis meil soov polaaralasid veelgi lähemalt uurida. Mõtlesime, et kui meil on nii hea laev ja läbiproovitud meeskond, tahaksime minna ka Arktikasse. Meil oli alguses hästi ambitsioonikas plaan sõita ühe hooajaga läbi Kirdeväila ja Loodeväila ehk siis ümber Arktika. Kirdeväil jääb suuresti Venemaa vetesse ja Loodeväil on Kanadas. Siis tuli aga koroona, mis liikumise kogu maailmas halvas. 2022. a ründas aga Venemaa Ukrainat, nii et Kirdeväila ei soovinud me enam minna isegi siis, kui see tehniliselt võimalik oleks olnud.
L: Loodeväila te siis ikka läksite, aga hiljem?
M: See Loodeväil oli meil ikka hirmsasti hinge peal. 2021. aastal pidasime plaani minna ja rääkisime Kanada ametivõimudega pikalt läbi. Viimaks öeldi, et te võite läbi sõita, aga ei tohi kuskil maale minna, et mitte ohustada kohalikke inuitide kogukondi.
Me pole võidusõidulaev, meil on kõigil kolmel reisil pardal olnud väga head filmimehed, kõigist meie kolmest reisist on valminud dokumentaalfilm. Me tahaksime võimalikult rohkem näha, antropoloogiline ja loodushuvi, ma arvan, on kindlasti üks olulisemaid asju selle kõrval, et midagi on ära tehtud.
Kuna laev oli valmis ja meeskond hakkamas, aga Loodeväila veel minna ei saanud, siis läksime reisile marsruudil Fääri saared, Island, Gröönimaa idakülg. Idaküljel on teatavasti üks maailma suurimaid fjordistikke Scoresby Sund, kus veetsime peaaegu kuu aega ainukese laevana täielikus üksinduses. See oli igavesti uhke. Sealt tulime läbi Jan Mayeni ja Teravmägede Norra rannikut pidi koju tagasi. See oli viiekuune ettevalmistusretk.
L: Ja seejärel läksitegi Loodeväila?
M: 2022. aasta suve olime veel kodumaal, Loodeväilaks hakkasime aktiivselt valmistuma 2022. a lõpus-2023. a alguses, kui oli reaalne lootus, et Kanada võtab piirangud kevadel maha ja saame ka maabumisi planeerida.
Paljud inimesed ei pruugi Loodeväila üldse teada. Vikipeedia ütleb, et see on meresõiduks kõlbmatu tee Atlandi ja Vaikse ookeani vahel kaugel Arktikas. Seda otsiti sajandeid, sest kuni polnud veel ka Panama kanalit, oli kaupmeeste soov leida otsem kaubatee idamaadesse, mis oleks majanduslikult palju tulusam.
Loodeväila otsinguil jäi sealsetesse vetesse palju häid laevu ja meremehi. Esimene, kes selle purjelaeval läbida suutis, oli Norra polaarlegend Roald Amundsen aastatel 1903-1906. Pärast teda on sealt rohkem kui saja aasta jooksul läbi sõitnud umbes 390 laeva, umbes pooled neist purjekad. Eks see juba iseenesest tekitab väikest põnevust ja tahet proovida.
Kuna meil olid nii head kogemused nii pingviinide kui jääkarude maal, meid köitis polaaralade loodus ja tühjus, siis oli meil soov see ära teha. Olime üsna põhjalikult ette valmistanud ja saime endale ka nii-öelda jääkapteni Kanadast. See mees elab Torontos ja on mitmeid laevu Loodeväilast läbi juhtinud.
L: Miks seda jääkaptenit vaja on?
M: Ega ei tea, kas tulevikus enam ongi, kui Starlink annab hea internetivõimaluse ka nii kaugel põhjas seilavatele alustele.
Kui meie oma retke planeerisime ja alustasime, oli meil olemas vaid Iridium-side, mis ei võimaldanud suuri mahte enda pardaarvutisse laadida. Jääkapten ehk jääpiloot kuival maal laeb alla suured jääkaardid, mida meie oma tehniliste vahenditega polnud võimelised tegema, jälgib jää sulamist ja liikumist. Ta saadab oma kokkuvõtte ja soovitused meile, et saaksime kohapeal otsustada, kuidas liikuda. Loodeväil on üheksa kuud aastas jääs, mõne suvekuu jooksul peamiselt augustis ja septembris sulab see siiski lahti, aga mitte tingimata korraga, vaid tükati siit ja sealt. Sa pead leidma võimaluse lahtist vett leides sealt läbi saada.
Võib päris kindlalt öelda, et meil jäi sinna maha terve hulk sõpru. Suhtleme mitmega neist pidevalt ja see annab talvisel ajal põneva võimaluse piiluda nende alade elusse ka talvel, mil temperatuur on -50 kuni -60 kraadi ja pime polaaröö.
(Maris Pruuli)
Oktoobri lõpus saime oma jääpiloodilt kirja, milles ta ütles, et kõik laevad, keda ta sel aastal jälgis, said Loodeväilast läbi ja talvekorteritesse. Rõõmu tegi, et tema jaoks olime meie peaaegu täiuslik läbimine selles mõttes, et me ei sõitnud mitte lihtsalt läbi, vaid tegime palju peatusi, lõime rohkesti kontakte nii kohalike kui kaaspurjetajatega. Võib päris kindlalt öelda, et meil jäi sinna maha terve hulk sõpru. Suhtleme mitmega neist pidevalt ja see annab talvisel ajal põneva võimaluse piiluda nende alade elusse ka talvel, mil temperatuur on -50 kuni -60 kraadi ja pime polaaröö.
L: Kas aega on ainult kolm kuud, mil Loodeväila läbida saab? Ja selle kolme kuuga jõudsite seal veel hästi palju peatuda ka?
M: Meie liikusime idast läände Gröönimaa poolt üle Baffini lahe Kanada Arktika saarestikku, mis moodustab Loodeväila keskmise osa. See on paras sigrimigri, kus võib jääga probleeme olla. Kui sellest Alaska poolelt välja tuled, ootavad meresõitjaid Amundseni laht ja Beauforti meri ning reeglina on seal jääolude mõttes juba lihtsam. Samas võib seal sügisel juba tugevaid torme saada. Loodeväila kogupikkus on olenevalt marsruudist kuus-seitse tuhat kilomeetrit.
Alguses tegelikult kartsime, et me ei jõua läbi, sest jääminek oli eelmisel aastal nii palju hilisem. Aga kui jää viimaks minema hakkas, siis põhjalikult. Tuli mitu suurt tormi järjest ja see lõi Loodevälja praktiliselt puhtaks. Nii et meie saime oma suurimad jääkogemused Gröönimaa rannikult ja tulime läbi Loodeväila sisuliselt jääd nägemata. Kui aga juba Beringi väinast läbi olime ja suhtlesime purjekaga, kes olude sunnil Loodeväila talvituma jäi, kuulsime, et juba mõned nädalad pärast meie lahkumist hakkas sealne temperatuur järsult langema. See ilma- ja jääaugukene, mil Loodeväilast läbi saab, on aastati küll väga erinev, aga mitte eriti pikk.
Me valisime oma laeva hoolega, ta on Hollandis 1984. aastal ehitatud Jongert-tüüpi laev, mille teraskere on sobiv raskemates oludes liiklemiseks. Me olime väga stabiilsed ja suhteliselt kiired, keskmine kiirus oli 7-8 sõlme, aga tegime ka üle 10-sõlmeseid päevi. Seega saime lubada kõrvalepõikeid julgemini kui väiksemad ja aeglasemad purjekad.
L: Kui palju teid sel laeval meeskonnas üldse oli?
M: Meeskonna suurus on kaksteist inimest, sest just nii palju laevas on koisid ehk magamiskohti. Selle nelja kuu jooksul käis laevalt läbi umbes viiskümmend inimest. Kuus neist sõitsid otsast lõpuni kogu Loodeväila, ülejäänud lühemaid etappe. Vahetasime ka kaptenit. Kapten Meelis Saarlaid tõi laeva Eestist Gröönimaa pealinna Nuuki ja kapten Priit Kuusk oli see, kes meid Loodeväilast läbi ja Seattle’isse talvekorterisse viis.
L: Kas purjekas on nüüd Seattle’is?
M: Purjekas on Seattle’is talvekorteris.
L: Kas ta tuleb järgmisel aastal Eestisse tagasi?
M: Ma ei ole kindel. Oleme nüüd külmades vetes kolm suurt reisi teinud ja polaaraladel saavutanud kõik, mida soovida oskasime. Me ei ole elukutselised meremehed, kõigil on elus palju muid asju. Arvame, et õigem oleks see tubli laev maha müüa, kui keegi tahaks sellega näiteks veel Loodeväila minna. Me müüme teda nüüd juba selle laeva looga – missuguseid võimalusi ta pakub. Ta ei ole laev, millega hakata Kariibi merel tšarterit tegema, vaid hästi korda tehtud ja varustatud ekspeditsioonilaev. Peame väga pöialt, et ta leiaks head uued omanikud.
L: Millised projektid veel tulekul on?
M: Purjetamine on meile hinge jäänud – meri ikka teeb inimesed ära.
Tahame neile nüüd taas toeks minna ja vaadata, kuidas Käsmu Lahe Merekooli edasi arendada, et näha, kuidas noortest merehuvilistest suured meresõitjad sirguvad.
(Maris Pruuli)
Lõime mõne aasta eest Käsmus väikese purjekooli. Seda hoidsid eelmisel hooajal käimas meie tublid treenerid. Tahame neile nüüd taas toeks minna ja vaadata, kuidas Käsmu Lahe Merekooli edasi arendada, et näha, kuidas noortest merehuvilistest suured meresõitjad sirguvad.
L: Ma mäletan üht purjelaevade Festivali (Tall Ships Race) Šotimaal. Eestist oli seal Eesti Noorte Purjeõppeselts. Seal oli väga uhke rongkäik, laevadele sai peale minna – külastada ja vaadata neid lähemalt. Väga lahe üritus on.
M: Sel aastal peaks Käsmu lahest läbi sõitma ka vähemalt osa Tall Ships Race’i laevadest. Ootame seda juba väga, loodame merekooli väikeste Optimistidega neid tervitama minna ja kindlasti kuulub programmi ka laevade külastamine.
L: Tahtsin veel küsida, et missuguseid olukordi teie reisil ette tuli ja kas oli ikka surmahirm ka või läks kuidagi nagu pehmemalt, leebemalt?
M: Selle pika merereisi üks tahk on, et sa oskad korralikult purjetada ja tunned laeva. Aga ka vaimne pool on hästi tähtis – kuidas kaheteistkümnekesi väikesel pinnal pikalt koos olla. See nõuab inimestelt sisemist empaatiat, teiste tajumise ja nendega arvestamise võimet. Meil on sellega hästi läinud. Eks isegi üksainuke tõrvatilk võib laevaelu ja meeskonna meeleolu juba rikkuda ja neis piirkondades, kus meie viimasel ajal käinud oleme, ei ole kellelgi võimalik lihtsalt laevast maha astuda. Kuhu sa seal jäisel tühermaal ikka lähed.
Olen märganud, et kõige suuremaks probleemiks võib olla mõte sellest, mis siis saab, kui midagi juhtuma peaks. See on inimeste närvikava jaoks võib-olla kõige keerulisem. Me oleme nii harjunud sellega, et kõik on käe-jala juures, helista ja kohe tullakse. Sealsamas Loodeväilaski ei ole enamasti abi kuskilt võtta. Selle kuue tuhande kilomeetri peal on tegelikult ka kohti, kus on väikesed lennujaamad – ühenduslüli suure maaga. Sel aastal olid aga just meie seilamise aegu Loodeväilast lõuna pool Yellowknife’is suured metsatulekahjud, mis halvasid kogu põhjapoolse lennuliikluse nädalateks.
L: Kuidas te valisite sellisel juhul meeskonda? Kuidas kindlaks teha, et see inimene on emotsionaalselt vastupidav, et ta reisi ajal ei lähe hüsteeriasse või ei lange depressiooni?
M: Kõik sai alguse põhimeeskonna kokkupanekust, et meil oleks pädevad kaptenid. Tegu on mootorpurjekaga ja nii vajas laev head mehaanikut. Ainult purjede all on jäämägede vahel ohtlik liigelda, mootor aitab paremini manööverdada. Juba Amundseni laeval Gjøa oli väike mootor.
Tekkis häid kokkulangevusi, näiteks meie filmimehed olid head purjetajad ja sõitsid terve reisi kaasa ka vahimeestena. Kedagi ei võetud laeva nii, et teda ja tema purjetamiskogemust ei teatud või pidid tal olema head soovitajad. Sellised retked pole katsetamise koht. Kui oled seal pikkadel otstel näiteks kogu aeg merehaige, võib see pikapeale ohtlikuks muutuda.
L: Kes need filmimehed siis olid?
M: Meil kahel esimesel reisil oli filmimeheks ja tüürimeheks Christian-Johannes Kask, kes sai õnnelikuks isaks just enne Loodeväila reisi. Sellepärast liitus meiega siis tema hea sõber Reino Kuber, kes on samuti väga hea ja tundliku käega filmimees ning purjetaja.
L: Inimene pidi olema merekindel?
Oleme seda paaril lühemal etapil pidanud kogema ja muretsema kogu ülejäänud meeskonnaga, et kus mees parasjagu on. Pikemale otsale selliste napsusõpradega hea meelega ei läheks.
M: Jah, võimalikult merekindel, et ka suures tormis oleks alati piisavalt mehi-naisi, kes suudaksid vahis olla. Kindlasti tahtsime välistada napsumehi, kes arvavad, et meresõit on ,,hoirassaa ja pudel rummi“. Pikal mereretkel seda lubada ei saa, sest esiteks sa ju vastutad selle teise inimese pärast. Vähe sellest, et purjus inimene on tüütu, ta ei pruugi ka täpselt aduda, mida ta teeb ja võib isegi üle parda kukkuda. Oleme seda paaril lühemal etapil pidanud kogema ja muretsema kogu ülejäänud meeskonnaga, et kus mees parasjagu on. Pikemale otsale selliste napsusõpradega hea meelega ei läheks.
L: Missugune oli kõige toredam lugu sellel reisil? Kas oli seal midagi südamlikku või üliarmsat – jääkarupoeg või midagi sellist?
M: Jääkarupoegi me ei näinud, küll aga vaalapoegi, kes on ka väga armsad, ehkki tavapärase nunnumeetri mõttes suurevõitu. Neid südantsoojendavaid ja ilusaid elamusi oli tegelikult palju.
Üks suur kogemus oli kohalik elanikkond – inuitid, keda kohtasime ja õnneks oli meil paari pikema peatuse ajal võimalust ja aega süveneda. Mulle on hästi meelde jäänud kohtumine ühe vana inuiti naisega, kes enam hästi ei kuulnud. Vanad inimesed kogunevad tänapäeval noortega koos küla keskustesse, raamatukogudesse, koolide juurde, et noored kuuleksid oma emakeelt. Vahepeal valitses ju riiklik poliitika, et lapsed võeti perekondade juurest ära ja pandi suurtesse internaatidesse, et neid „tsiviliseerida“. Nüüd seda enam õnneks ei tehta, igas asulas on oma kool, aga terve hulk inimesi on ilma jäänud oma kultuurist ja keelest, mida püütakse taastada. Kui see vana naine klapid pähe sai, elavnes ta ja lagistas säravalt ja õnnelikult naerda, kui meenutas, kuidas ta abiellus, kuidas nad merejääl iglus elasid, oma esimest armastust ja jahiretki. Ta lihtsalt kirgastus. Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et see kõik ei olnudki nii ammu ja kui õnnelikud meie olime, et selle aja kohta mitmetest algallikatest kuulsime ja sel moel osa saime.
L: Aga eksootilised loomad?
M: Üks ägedamaid looduselamusi oli see, kui ankurdasime keset Loodeväila sisuliselt loomaaias. Lugesime kaldal ja vees kokku üle neljakümne jääkaru, siis läks meil lugemine segamini. See oli täiesti uskumatu vaatepilt, tipphetk. Me lihtsalt vaatasime neid tundide kaupa. Laeva parras on ideaalne vaatluskoht, sest sa oled kaitstud, samas loomadele väga lähedal ja sa ei häiri neid. Meie eelmiselt Arktika-retkelt oli üks põnevamaid kohtumisi elusloodusega, kui jääkaru ujus meie laeva juurde ja ümber laeva, küllap ta tundis toidu lõhna. Me ei osanud esimese hooga midagi teha, muretsesime, et äkki ronib ankruketti pidi üles. Viimaks hakkasime jääkaruga selfie’sid tegema, ehkki see kõlas nii absurdselt. Hiljem öeldi meile Norras, et olime õnneseened, sest terved filmigrupid lähevad kohale, veedavad nädalaid looduses, aga ei pruugi kedagi näha. Meil oli nagu miski või keski, kes meid hoidis ja palju näha laskis. Neptun ilmselt natuke armastab meid, et meid kolmel pikal retkel nii hästi on hoidnud.
L: Globaalne soojenemine ja kliimakriis, millest palju räägitakse – kindlasti oli ka näha neid tundemärke?
M: Väga oli näha ja kuulda, see oli üks esimesi asju, millest inimesed ise kõikjal meile rääkima hakkasid.
Kõik muutub ja väga kiiresti, jää kaob palju varem, ilmad on palju heitlikumad. Tormid on järsemad ja pikemad, sademeid on palju rohkem. Kohalikud elanikud ütlesid, et nad on kohanemisvõimeline rahvas, aga lihtsalt nii kiiresti, kui tänapäeval muutused looduses aset leiavad, ei jõua kohaneda.
Käisime teaduskeskuses, kus on hästi käima läinud koostöö kohalike elanikega. Tuntakse respekti inuitide kogemuste vastu, neid haaratakse teadusuuringutesse, mis annab noortele võimaluse ühendada haridus ja ajalooline-kultuuriline pagas, seda rakendada ja positiivselt tulevikku vaadata. Samas saime aru, kui väikest hulka kohalikke see siiski puudutab.
Me käisime külas, mis meeterhaaval merre kaob ja küla tuleb mujale kolida. Vanasti kaitses jää kaldaid, aga kuna jää sulab nüüd varem, siis söövad sügistormid ja erosioon maa ära. Sarnase murega külasid on kümneid. Riigieelarvest on Alaskale eraldatud teatud summa külade ärakolimiseks, aga kohalike sõnutsi läheks ainuüksi nende küla kolimine rohkem maksma.
L: Kas tuli ette ka ekstreemseid ilmu?
M: Meil oli meresõitjatena võimalik pidevalt ilmateadet saada. Samas pidime valmis olema, et ilm võib väga kiiresti ja järsult muutuda. Kui kõik läheb hästi, siis pole midagi keerulist ja kõik on tore, aga pead igal sammul valmis olema selleks, et ei lähe nii hästi.
Meil juhtus kord nii, et läksime kummipaadiga maale, poole tunni pärast tõstis tugev laine ja saabus selline udu, et meil oli raskusi laeva üles leidmisega ja tagasi pardale saamisega. Võtsime raadio teel laevaga ühendust, et nad laseksid udupasunat, et me laeva üles leiaksime. Sellistes paikades ei tahaks udus kaduma minna.
Tänavu oli seitseteist purjekat, kes proovisid Loodeväila läbida kas siis idast läände või läänest itta. Üks jäi sinna tehnilistel põhjustel talvituma, teised said kenasti läbi. Meie jääpiloot ütles, et sageli on tema tähtsaim ülesanne öelda neile, kes tema poole pöörduvad, et ärge minge. Ärge minge sellise ettevalmistuse ja sellise laevaga.
Üks meie kapten kunagi ütles toredasti, et meresõit on väga lihtne, kui olla õigel ajal õiges kohas. Mulle tundub, et meil läks see suuresti korda. Aga ettevalmistustöö oli ka muidugi mehine.
(Maris Pruuli)
Seda kurdeti meile ka Loodeväljas, et tullakse halva ettevalmistusega, aga päästeoperatsioonid on kohutavalt kallid ega pruugi alati õnnestuda. Üks meie kapten kunagi ütles toredasti, et meresõit on väga lihtne, kui olla õigel ajal õiges kohas. Mulle tundub, et meil läks see suuresti korda. Aga ettevalmistustöö oli ka muidugi mehine.
L: Sinu järgmine projekt on siis Käsmu merekool?
M: No see juba käib.
L: Aga veel järgmine, kas sellest on ka midagi kuulda? Või ei taha veel öelda?
M: Päris ausalt, me oleme viimasel ajal nii palju rännanud, et natukene tahaks hinge tõmmata. Küll ikka midagi tuleb, aga hetkel pole veel tõsiseid plaane. Kahest eelmisest reisist on ka raamat. Esimese kirjutasime abikaasaga kahe peale, Arktika raamatu ma kirjutasin ise ja nüüd tuleb üks ka Loodeväilast. Praegu töötan läbi märkmeid, üleskirjutusi ja neid intervjuusid, mida seal tegime. Loodan, et see toob Eesti lugejale selle kauge ja üksildase, ent uhke kandi natuke lähemale. See on ikka nii hoomamatult eraldi ja me ei tea, mida tulevik toob. Võib-olla on see tee varsti päris jäävaba, samas ähvardatakse hullemate tormidega. Jääme sellele kandile ja sealsetele inimestele igal juhul väga pöialt hoidma.
L: Millal on oodata teie Loodeväila raamatu ilmumist?
M: Loodetavasti märtsis.
L: Suur aitäh!
