,,Olulise muudatuse Eesti majandusellu tõi 1919. aasta maareform. Mõisate kaotamise või olulise vähendamise tõttu sai umbes 53.000 eestlast maaomanikeks.“ Ja nendel olid ka pered. Niisiis said paarsada või rohkemgi inimest majanduslikult jalad alla.
Eestlaste mälust polnud kadunud 13. sajandil tule ja mõõgaga läbiviidud ,,maareform“. 24. veebruaril 1918 seadis Eesti maapäeva vanemate nõukogu „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“ Ajutisele Valitsusele ülesandeks maaküsimuse lahendamise, mis põhineks võimalikult laialdaselt demokraatlikel alustel.
Suurbritannia ei pooldanud baltisakslaste vara võõrandamist. Mitu aastat hiljem kompenseeriti mõisnike kaotusi.
Eesti ja Läti maareformid olid kõige radikaalsemad Euroopas. Tegemist oli vara ümberjagamisega, mis eiras eraomandi puutumatuse põhimõtet. See tekitas pahameelt. Suurbritannia ei pooldanud baltisakslaste vara võõrandamist. Mitu aastat hiljem kompenseeriti mõisnike kaotusi.
Isamaa eest võitlemine osutus konkreetseks võitluseks oma maa eest. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85.000 võitlejat. Endistel sulastel ja popsidel oli midagi, mille eest võidelda. Sotsialistlik maareform lõi hoobipealt keskklassi eraomandit valdavateks asundustalunikeks.
Vabadussõja alguses olid koolipoisid need, kes idealistidena tulle läksid. Vanemad aastakäigud liitusid, kui sai selgeks, et on midagi, mille eest on väärt võidelda.
Maareform väärib kohtlemist kui olulist tegurit Vabariigi sünnis.
