Miks ajalugu esitada? Kuna lähenemine lihtsalt ei muutu. Relv on kas kättemaksuks või tihemini vaid vihapursete punkteerimiseks. Kadunud on moraalne lähenemine, inimelu väärtustamine. Ja hullemat ei ole, kui nagu nimetatud kolmes näites, on lapse elu selle tõttu vägivaldselt võetud.
Elasin kaksteist aastat Logani tänaval. Sealt, kus Danforthi ääres olevas pargikeses alustas vaimuhaige mõrvar oma tulistamiskäiku, oli tollase koduni vaid 200 meetrit. Mäletan hästi, enne kui nurgaparki uhkeks tehti, makedoonia kangelaskuninga Aleksander Suure järgi nimetati koos ta büstiga, ka purskkaevuga, kuidas sumedatel suveõhtudel tihti seal pingil istusin. Vahel jäätist limpsides, inimesi niisama vaadeldes, suve nautides. 30 aastat tagasi eriti, 1988. aastal mäletan, et olin tihti päris hilja seal.
Tollel suvel külastas Torontot arvukalt häid muusikamehi. Käisin kuulamas nii tihti kui võimalik, vahel olid kontserdid kõrtsis ja enne kojuminekut oli isu, et head kreeka souvlakit ehk šašlõkki süüa. Pargi kõrval oli toonane parim koht, kust sel kellaajal veel toidule juurde pääses. Ja poleks kunagi arvanud, et keegi asuks suvaliselt süütuid seal tapma.
Nüüd vist ei usu, et saaks kunagi enam selles pargis istuda. Kuigi pole enam kui veerand sajandit Logani tänaval elanud, siis polnud piirkonnal veel isegi kreeka linnaku nimegi, on see sellise valusa tragöödiaga seotud.
Lapsevanemad teavad, et just kümneaastased või nii on ideaalsed noored inimesed. Veel pole see teismeline tõrksus, jonn, isekus, enesekesksus esile jõudnud. Küll aga on vaimne areng selline, et saab peaaegu nagu täiskasvanuga rääkida, suhelda, usaldada. Julianna Kozise vanematelt on see kõik röövitud. Ja noorelt inimeselt kõik, mida elu võinuks lubada. Ainult ühe hullu tõttu. Runneli tabav lause ütleb kõik ära.
Tõnu Naelapea, Toronto
