Seda festivali on Eestis võrreldud lausa Woodstockiga, sest Viljandisse sõitsid kokku hipide hordid nii Baltimaadest kui mujalt punaimpeeriumi avarustest. Kolm päeva kestnud vägev rockipidu kujunes oodatust vabameelsemaks ja nii keelati järgmise festivali korraldamine võimude poolt ära.
Siiani oldi veendumusel, et sellest viimaseks jäänud Viljandi rockmuusikafestivalist on säilinud vaid mõned mustvalged fotod. Selgus aga, et Viljandi festivalile oli kohale sõitnud ka Eesti Raadio salvestusbuss ja nii talletati lindile enamus kontserte. Kokku toimus üheksa kontserti. Neist viimane oli vabaõhukontsert Viljandi lauluväljakul, mille läheduses oli tollal miilitsajaoskond, kus pesitses ka KGB. Nii toimus noorte rockimöll kohe võimude nina all. Kui saalides toimunu jäi kindlalt suletud uste taha, siis lauluväljakul toimunut oli võimatu vaka all hoida. Varsti teadsid kõik, et tollased ülipopulaarsed lauljad Joel Steinfeldt ja Alexander Müller said nõukogude korra suhtes provokatiivsete etteastete eest esinemiskeelu. Kuna ka kogu festival keelati ära, siis jäid seal tehtud lindistused raadio riiulitele tolmuma. Nii toimiti tollal ka ärakeelatud filmidega, kasutusel oli isegi termin „riiulifilmid“.
Plaadikomplektile lisatud bukletis kirjutab Igor Garshnek: „Rockmuusika polnud toonases Nõukogude Liidus, sealhulgas Eesti NSV-s otseselt küll keelatud, kuid kommunistliku partei tegelinskite arvates oli tegemist siiski „manduva Lääne kapitalismi ideoloogiliselt kahjuliku ilminguga“. Praegu on seda muidugi naljakas lugeda, aga nii see tõepoolest oli. Vaatamata „raudsele eesriidele“ ringlesid siinmail Lääne populaarsete rockansamblite plaadid ja organiseeriti rockbände. Viljandi 1976. a rockfestivalil astus üles kümme heal tasemel eesti bändi. Viljandlaste ansamblite „Kärjed“ ja „Tahukas“ kõrval esinesid „Haak“, „Suuk“ ja FIX Tartust, „Psycho“, RUJA ja „Eufoonia“ Tallinnast jt. Paraku ei tegutse aktiivselt nendest enam ükski. Raadiost võib aegajalt kuulata veel vaid RUJA ja FIXi lugusid. RUJA lõpetas tegevuse pärast oma solisti Urmas Alenderi traagilist hukkumist parvlaeval „Estonia“. FIXi tegevus jäi soiku pärast nende solisti Silvi Vraidi surma. Nii Alender kui Vrait esinesid ka viimaseks jäänud Viljandi rockfestivalil.
Andres Põldroo vapustavaid kitarrisoolosid kuulates mõtlesin, mis temast küll saanud on. Ta emigreerus veel nõukogude ajal ja kadus nagu vits vette. Ilmselt ta enam muusikaga ei tegele. Paljud meie kunagised rockitähed on meie hulgast juba lahkunud. On ka neid, kes on kitarri seinale riputanud ja oma tegevuse lõpetanud – nagu Joel Steinfeldt. Kuna nõukogude ajal lasti avalikult esinema vaid nii-öelda „tarifitseeritud bände“, kes olid esinemisloa saanud rangelt komisjonilt, siis oli muusikute professionaalne tase kõrge. Seda on kuulda ka sellelt heliplaadilt. Mind isiklikult rõõmustas, et alles on instrumentaalsed seaded Leo Normeti laulule „Puhkuse veedame kõik Viljandis“ ansamblitelt „Suuk“, „Kärjed“ ja „Tahukas“. 1976. aastal toimus selle Viljandi-teemalise laulu arranžeeringute peale lausa konkurss, millest võtsid osa peaaegu kõik ansamblid. Žürii koosseisus Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Heino Jürisalu ja Raimond Lätte valis välja neist parimad. Mina neid järjekorda panna küll ei oleks osanud, sest iga arranžeering on omaette meistriteos.
Kümme aastat hiljem vallandunud laulva revolutsiooni eestvedajateks olid samuti rockmuusikud. Eestikeelsel rockmuusikal oli meie vabadusvõitluses suur roll – see oli vägev liikumapanev jõud, mis viis Eesti riigi iseseisvuse taastamiseni. Õnneks on see kõik ka videolintidele salvestatud.