(Ilmunud väljaandes Eesti Kirik, siin ära toodud autori ja Eesti Kiriku lahkel nõusolekul.)
Meie kirjavahetus sai alguse Välis-Eesti muusika suurkuju maestro Roman Toi poolt 3. juulil 1983. a saadetud kirjast, mille esimene rida kõlab nii: On tõsi, et see kiri tuleb selgest taevast – aga ta ikka ütleb tere, tulen Teie jutule pisikese palvega siit kaugelt maalt.
Ei võinud ei tema ega mina siis arvata, et sellest pisikesest palvest areneb välja kõigi aegade suurim ühistöö Kodu- ja Välis-Eesti vahel.
Esimesed kirjad
Kui esimesed kirjad olid vastastikku tutvustavad, siis juba järgmiste, suhteliselt pikkade kirjade ja rohkete lisadega algas päris konkreetne töö, mida võikski lugeda Kodu- ja Välis-Eesti ühise lauluraamatu koostamise alguseks. Seega – kuus aastat enne ametlikku algust!
Roman Toi kirjutamisstiil on äärmiselt isikupärane nii sisu kui lauseehituse poolest ning selles on nii palju viiteid ja vihjeid, mida ilma tausta ja situatsiooni teadmata ei ole võimalik päriselt mõista. Ka tema peen huumor eeldab rohket taustateavet ja ajastu ning isikute tundmist.
Neid kirju praegu üle lugedes pean isegi tugevasti pingutama, et maestro peentest vihjetest õigesti aru saada ja kaugeid sündmusi või jutuajamisi püüda meenutada. Samas on ta oma väljendustes äärmiselt delikaatne ja jääb kõigi võimalike osapoolte suhtes lugupidavaks.
Juba 7. oktoobri 1983. a kirjas haarab koolitatud ja praktiseeriv organist Roman Toi kinni lauluraamatutöö lahutamatust koostisosast – koraaliviisidest ja nende kasutamisest. Lisaks sellele, et ta väljendab rahulolu neljahäälse „Viisi albumiga“, mis juba hoolitseb selle eest, et kõrged viisid tagasi inimese kõrgusele tuuakse, võtab ta teemaks lauluviiside kasutamata jäänud rikkuse.
Ta kirjutab: Ruttan ütlema, et olen kindlaks teinud, kui palju Punscheli viisidest meie Lauluraamat küsib ja vastus on muidugi suur ehmatus. Lauluraamatus on (Soome 1958) 748 laulu. Aga viiside arv, mida lauluraamat küsib, on pisut üle 200. Jah, olen selle analüüsi kõik teinud.
Esimene kohtumine
Olen kirjutanud pikema vastuse 15. novembril 1983. a, kuid siis jääb kirjavahetusse ligemale aasta pikkune auk, kuna Roman Toi on pühendunud tööle oma kooride ja muusikaüritustega.
Et mitte tunda võlglase tunnet kirjavahetuse ebaregulaarsuse pärast, lõpetab ta kirja 21. augustil 1984. a sõnadega, mis hilisematel aegadel ka kohtumiste lõppedes said omal viisil korratud: Ja teeme nüüd niimoodi, et ütleme, et kui enne ei kirjuta, siis me teeme seda kohe järgmine kord!
Õnneks tuli neid järgmisi kordi õige sagedasti ning me jõudsime enne kohtumist 1989. aastal saada headeks sõpradeks ja lähedasteks kolleegideks, kes olid asunud tegema viljakat koostööd. Sinatama aga hakkasime ikkagi alles siis, kui olime isiklikult kohtunud ja „patsi löönud“, nagu Roman Toi seda juba kohtumise ootuses nimetas oma 8. märtsi 1989. a. kirjas: Rõõmustan, et kirja asemel võime varsti patsi lüüa!
See sai teoks 2. juulil 1989. a Toronto Peetri kirikus.
Värvikad mõtisklused
Nagu öeldud, läks tegelik lauluraamatutöö käima üsna meie kirjavahetuse alguses. Roman Toi vankumatu põhimõte oli see, et laulu viis ja sõnad peavad käima ühte sammu ning kogudus peab hakkama saama laulmisega ja samal ajal ka selle ülesandega, mille maestro sõnastas nii: Koraal on koguduse ühine laulmine ja peab täitma põhilise luterliku printsiibi: looma kogudusele võimaluse liituda jumalateenistusse aktiivselt. Koraali laulmisega kogudus ise kuulutab Jumala Sõna. (Vt ettekanne Torontos 1999.)
Oma jõuludejärgses kirjas 29. detsembrist 1984 asub ta analüüsima ülemaailmselt levinud jõululaulu „Adeste fideles“ sõnade ja viisi kokkusobivust nii inglise kui eesti keeles. Need on päris värvikad mõtisklused ja tabavad märkused, mis täidavad ligemale neli lehekülge ning mida lahti mõtestada ja millega kaasa minna saab üksnes kirjale juurde lisatud koopiate abiga.
Selle laulu kasutamist Toronto eestikeelsel jumalateenistusel kirjeldab Roman Toi talle omasel värvikal moel nii: Kasutasime muu hulgas teenistuse sees laululehtedelt leitud Luterliku Maailmaliidu laulikust võetud laulu nr. 49. Mul oli tegemist, et laulu otsad koos püsiksid. Õpetaja oli selle „iseenese tarkusest“ laululehele pannud, ilma laulu sõnu tehniliselt kontrollimata. Õnneks oli ta asja toredasti kujundanud, et solist ja kogudus laulsid antifonaalselt. Nõnda sain ma solisti suus kõlavaid sõnu pisut kohendada nii, et nad muusikaga kokku käiksid.
Tõlke tähtsusest
Meie komisjoni materjale tutvustades olin Torontosse saatnud uusi jõuluõhtu laululehti, kus alates 1981. aastast oli kindlalt kasutusel „Kõik usklikud, tulge“, põhiliselt minu isa Eduard Salumäe tõlkes. Ega seda esimest versiooni ei olnud tõesti kerge ilma noodita järele laulda.
Roman Toi jätkab: Millest ma räägin? Räägin faktist, et see laul on oma silpide arvu poolest juba originaalselt „irregulaarne“. Me ju nüüd tunneme küll seda viisi, aga meil puudub selle laulu laulmise traditsioon. Tõsi, et meloodia on kena ja hoogne. Siin kuuleme seda viisi igas lihapoes ja saapakaupluses juba esimesest novembrist alates. Kui siis lõpuks detsember kätte jõuab – on laul sama kulunud kui kinke ostnud inimese rahakott.
Teame, et luterliku laulu põhiliseks, pea murdmatuks printsiibiks on monosüllaabilisus pluss monorütmilisus. S.o.: igale silbile tekstis vastab üks noot viisis ja rütmiliselt on viisi noodid enamvähem ühepikkused. „Enam-vähem“ on 90% ja rohkem.
„Kõik usklikud“ kannatab eelkõige selle all, et iga salmi neli esimest rida on silpide arvu poolest erinevad. Peale selle on inglise keeles tekkinud muidugi omaette traditsioon, kuidas siis neid erinevate silpidega ridu viisiga kokku pannakse. Meile on see loomulikult a. võõras ja b. tarbetu. Kui juba tõlkima minna, siis tuleks sellised ebakindlust tekitavad olukorrad kõik rahulikult kõrvaldada.
Järgneb terve lehekülg hästi selget ja sisukat laulu tõlkimise teooriat, millest ühe lõigu tahan veel ära tuua ja mida me ka oma töös oleme silmas pidanud ja kasutanud.
Sõnade redigeerimine ja/või tõlkimine koosneb vältimatult kahest täiesti erinevast tegevusest. Üks – kindlasti olulisem – on sõnade doktrinaarne puhtus. Teine, ja koguduse lauldavuse aspektist: sõnade ja muusika sobivus on ka lõpmata oluline. Siin tuleb valvata, et keelemeloodia ei ründaks viisi või viis keelemeloodiat. Eriline ja sagedasti muusikaliselt ettevalmistamata vaimulike juures kerkib esile patustamisi keele- ja muusika rütmielementide mitte arvestamine. Tulemuseks on, et eesti keele rõhud näiteks langevad täiesti valele kohale ning seega moonutavad eesti keele põhilise meloodia. Samuti ei osata tähele panna asesõnade, sidesõnade jne. olukorda muusikas. Ase- ja sidesõnad põhimõtteliselt peaksid esinema muusika rõhutul löögil. Keelelised terviklikud laused murtakse sageli pooleks, kuna muusikal on oma fraseerimine. (järgneb)
Ivar-Jaak Salumäe
