MONIKA ROOSE
Jõekääru Suvekodu Seltsi nimel
*
JAAN VEENPERE: „Endel Ruberg sündis 1917. a. Eestis, Virumaal; maakond, kust said alguse paljud Kalevipoja jutud. Ta suri üsna noorena, olles ainult 72 a. vana, 1989. a. Ta sai tugeva kunsti tagapõhja Helsingi kunstikoolis, kus ta õppis skulptuuri, keraamikat ja puulõiget.
Peale Teist maailmasõda 1951.a. immigreerus ta Montreali, kust hiljem asus elama Torontosse.
Peale 14 a. katsetamisi avastas ta külmetustehnika (s.t. akvarellide jäätamise punkti), mis lubas vesivärvidel moodustada kunstipapi peale jäälillede kujusid. Ruberg arendas ka üht erilist kolmedimensioonilist loomingut naha peale. Viimast tehnikat pani ta tarvitusse, kui õpetas Mackay Center'is kurttummade ja vigaste laste koolis.
Tema haruldased kunstitööd olid hinnatud näitustel Kanadas, USAs, Rootsis ja Soomes üle 50 auhinnaga. 1978. a. määrati talle Inglise kuninganna Elizabeth II hõbemedal Kanada kultuuri ja kunsti rikastamise eest.
Elukutselise filmimehe ja praegu tuntud maailmakuulsa kinematograafi Alar Kivilo valikul valmis 1977.a. CBCle tema film “Ruberg”, kus ta tõstis esile Rubergi mitmekesist kunstitöödega töötamist laste õpetamisel. Ta töötas aastaid kunstiõpetajana mitmes eesti laste suvekodus, nendest 30 a. Jõekäärul.
Elu viimastel aastatel töötas peamiselt akvarelse maastiku maalimisega külmustehnikas, kus ta alati esitas positiivset sümbolismi, usku, isamaad ja loodust.
Paljudele endistele Jõekääru inimestele on ta jäänud unustamatuks isikuks, sest paar generatsiooni lapsi õppis tundma Endel Rubergi tema erilise hingelise karakteri poolest. Igal võimalusel toonitas ta kuulajaskonnale, et elus võime valida oma sõbrad, aga sündides pärime oma esivanemate juured. Meile aga jääb valik, kas tahame jääda eestlasteks või kaduda rahvana, nagu seda on juhtunud paljude rahvastega, kes sulasid ühte võõrrahvastega, kui nad ei säilitanud oma emakeelt ja kultuuri: teame, et kui „kaob keel, kaob rahvas”!
Jõekäärul on iga kasvandik saanud tuttavaks eesti eepose „Kalevipojaga”. Enam kui veerand sajandit elustas Ruberg lastele eesti mütoloogilist kangelast oma hingestatud ettekannetega, tarvitades selleks valguspilte, Kreutzwaldi sõnu ja jutukesi. Pildistatud kunstiteoste kogu maalidest ning kunstitöödest Kalevipoja teemadel tegid Kalevipoja loo nii reaalseks, et mõni isegi hakkas tundma, et Kalevipoeg oli päriselt inimene. Õhtustel tundidel peale päevatööde, kui Kalevipoja ettekanded toimusid, on meie kangelase mitmekesised seiklused kütkestanud laste tähelepanu ja tõstnud huvi eesti keele, kultuuri ja pärimuste vastu.”
*
MARCUS KOLGA: „Ma tänan teid kõiki, kes olete siin, ja eriti Jõekääru rahvast, kes toetas selle mälestuskivi püstitamist. Seda võimalust anti meile tänu nendele rahadele, mida koguti Jõekääru 60 tähistamiseks. Ja selle eest oleme tänulikud Toomas Küttile, kes selle suure raha kogumise töö võttis endale selga, ja mis nagu alati, lõppes suure võiduga laagri pangakontole.
Mul on suur rõõm ja au, avalikult pühendada Endel Rubergi mälestuskivi. Meie, endised Jõekääru kasvandikud oleme sellest juba mitu aastat rääkinud, ja viimaks saame nüüd korralikult Endel Rubergi austada, selle kiviga.
See kivi ja mood, kuidas me teda mälestame, siin kase ja elupuude all, sündis soovist asjakohaselt austada tema hinge ja vaimsust, mida ta Jõekääru lastele edasi pärandas.
Üle sajandi ja tuhande aasta on meie esivanemad looduse kaudu austanud meie esivanemaid metsas, järvedes, rabastustes ja ka sarnaste kividega kui see, mis meil siin nüüd on. Neid kive, nimetatud Uku kivideks ehk lihtsalt ohvrikivideks, oli leida peaaegu igas taluhoovis, külades ja ka looduses, hiie paikadel, sarnaste puude all.
Nendele kividele ohverdati mitmesuguseid asju: piima, loomi, vett, raha ja palju muud. Neid jäeti sinna, et rahuldada ja austada haldjaid, jumalaid ning esivanemaid.
Mattias Eisen, kes uuris püha kive ja Eesti mütoloogiat eelmise sajandi alguses kirjutab, et kividel olid nimed, ja ka vahel isiku nimed. Uku kivid olid, kirjutas Eisen, talu ja küla elule tähtsad, hinge ja mälestuse keskpaigad.
See kivi. Endel Rubergi mälestuskivi ei ole just selline kivi. Neid on ainult leida Eestis. Mitte siin, ega Kotkajärvel, ega Seedriorul. See kivi tuli Bradfordist kaks nädalat tagasi, ühe veoauto kastis. Aga Endel Rubergi nime kaudu, ja mida tema mälu ja hing esitab, teeb selle kivi vaimselt tähtsaks ning meie Suvekodu, Uku ehk Hiie kiviks.
Endel Ruberg pärandas minu generatsioonile Eesti vaimset meelsust ja sügavat rahvuslikku armastust ja tunnet, mis püsib meie südames ja hinges tänapäevani. Tänu temale, et uus generatsioon hoolitseb selle laagri eest ja hoiab eestlust selles piirkonnas ning üle Kanada.
Nagu Rubergi kuulus nahast tammepuu, mille all on ohvrikivi: Endel Ruberg oligi meile see puu, kes andis meile julgust ja igatsust võidelda marude ida tuulte vastu. Eesti meelsus ja isamaa austamine imbusid meile tema sõnade ja tegude läbi. Tema isiklikud jutustused sõja ja vabadusvõitluse seiklustest, ning Kalevipoja eepose lood sütitasid meid eluaegse isamaa armastusega ning ta kinkis meie identiteedi ja vaimse pärandi siin kaugel maal. Endel Ruberg ei olnud meile lihtsalt käsitöö meister või mingi vana tark, ta oli kangelane. Päris, Eesti kangelane. Ta võitles meie rahva eest, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt, iga päev.
Siin Jõekääru suvekodus, Endel Rubergi tammepuust, kasvasid teised väiksed tammed, ja nendest uued noorukesed, kes Rubergi sõnumit ja võitlust kannavad edasi. Ja võime ülitänulikud olla, et hr. Veenpere, kes on nüüd 36 aastat olnud meiega Jõekääru suvekodus, õpetab meie noori samas vaimus edasi.
Ma siiralt loodan, et see mälestuskivi jääb meie noortele ja tulevatele põlvkondadele püha paigaks, kus me saame kõiki oma esivanemaid austada, kes on meile pärandanud eesti meelt ja eesti keelt.
Elagu Endel Ruberg ja tema hing Jõekäärul.
Ja et tema, koos jumalatega ja haldjatega, hoiaks Eestit, ja meie rahvast siin ja isamaal.”
